Kontserdikaja: JK: Katalaanide ülevoolavalt värviküllane muusikapidu

27. aprill 2007

Lavalt õhkus kogu keha vallutavat energiat ja sütitavat kuumust. See on tuleviku maailmamuusika, leidis publik, kelle muljeid vahendavad Hanna Varkki ja Katre Kasemägi.

Samal ajal kui Tallinna tänavatel käis tõeliselt destruktiivne märul, pakkus Ojos de Brujo Rock Cafés konstruktiivset muusikalist möllu. Kui esimese kolmveerandtunni jooksul oli õhk juba lainetavate kehade poolt kuumaks köetud, küsisid hispaanlased: „Are you warming up?” Nende meelest olid tihedalt kokkupakitud lavaesisel õõtsuvad eestlased veel ilmselgelt poolküpsed. Kuid vürtsikad rütmid ja karismaatilised pillimängijad mõjusid sedavõrd vabastavalt, et paindumatudki jäsemed andsid järele ja hakkasid omatahtsi kaasa võnkuma.

Publiku ja enda muljeid jagavad Hanna Varkki ja Katre Kasemägi.

Katalaanide temperament ja fiesta-kultuuri põhjalikkus ei lubanud neil lavalt enne kaheksandat lisalugu lahkuda. Poole kontserdi peal väljareklaamitud viimane lugu osutus tegelikult keskmiseks. Alles siis hakkaski pihta tõeline tants, huilgamine ja plaksutamine. Lavalt õhkus kogu keha vallutavat energiat ja sütitavat kuumust (nende oma sõnadega „Calor, Calor”).

Nõia silmade (Ojos de Brujo) kaleidoskoopiline pilk vahendas tooniandva hispaania kõrval kirevaid killukesi kogu maailmamuusikast. Maailma helide peegelsaali sattununa tekkisid järjest põnevamad vaatenurgad ja kooskõlad. Nad sünteesisid stiile kadestamisväärse kreatiivsuse ja loomulikkusega, kaasates Barcelona tänavate eluteatrist karakteersemate subkultuuride eluviisid ja elu viisid ning muutes need mängleva kergusega uueks kvaliteediks.

See on tuleviku maailmamuusika, leidis ka publik:

Heili (26), riigiametnik: “Positiivne! Nad olid väga elavad ja tõmbasid ka publiku kaasa. See ongi pigem live-bänd, plaadi pealt teda vist ei ole nii efektne kuulata. Ehtsad hispaanlased, ei tahtnudki lavalt ära minna ja tekitasid segadust. Neile ikka meeldis esineda! Sellist muusikat võiks muidugi rohkem olla ja ka suvel, avatud taeva all. Tahaks kingad jalast ära võtta ja muru peal tantsida. Sobiks folgile kindlasti, see on ju tüüpiline folgi öötelgi muusika. Ma ei tea nende tausta, igatahes rääkisin oma sõbrannaga, kes ütles, et nad on kõvasti ägedamaks läinud, et kunagi nad tegid rohkem flamenkot, nüüd on nad rohkem räppi sisse toonud ja vist suurematele massidele välja läinud. Minule muidugi meeldiks, kui lood oleks terviklikumad, muidu võib see ära väsitada. See on ju ka kultuuri küsimus, nende rütmitunnetus on hoopis teine. Ma hakkan juba süvenema mingisse teemasse ja tantsima ja siis järsku tuleb midagi hoopis teisest ooperist.”

Rutt, raamatupidaja: “Mulle väga meeldis, et nad olid emotsionaalsed ja panid rahva kaasa elama. Ma seisin ju esireas ka, seal oli selline tunne, nagu oleks koos nendega rokkinud. Alguses oli raske asjale pihta saada, kuna ma pole neid varem kuulnud, aga sulatasid üles küll. Eesti rahvas läks täiega käima. Kuid mind üllatas pigem see, et rahvas tõmbas neid ka nii käima. See naine, kes soleeris, oli eriline lemmik. Ja tegelikult mulle meeldis see mees, kes räppis seal. Räpi ja flamenko segu, väga vinge!”

Õpetaja (44): “Väga meeldis. Oleks võinud seda hispaania värki ka rohkem olla, ehedat Hispaaniat. See stiilidesegu oli ehk liiga noortele ja ameerikalikku oli liiga palju sees. Aga muidu mõnus. Meil nii harva kui hispaanlasi näeb, siis ootaks juba seda ehedamat rohkem, aga igatahes väga hästi tehtud. Tantsima võttis ka loomulikult ja pillimehed olid fantastilised, ei saanud silmi pealt ära, kuidas neil käed käisid. Trummid olid võimsad. Tantsijanna oli fantastiliselt armas. Ma olin enne kontserti avatud kõigele, valmis kõike nautima.”

Yang Li, EKA vabad kunstid; Hu Pien, EMTA klassikaline kitarr: “See oli midagi uut, flamenko, funki ja elektroonika miksimine. Ja hip-hop. Me nautisime seda väga! Esimest korda nägin muusikuid, kes erinevaid stiile nii täiuslikult segasid. Mulle meeldisid ka videod, sest me ei saa hispaania keelest aru, kuid piltide abil võime laulude tähendusi mõista. Ma arvan, et nii on parem, kui see, et inimesed pööravad liialt suurt tähelepanu laulusõnadele. Täna saime rohkem tähelepanu suunata muusikale enesele ja see on oluline. Kitarrid olid nii tehniliselt kui muusikaliselt väga tasemel. Ja nad olid laval väga aktiivsed. Nad on ju hispaanlased ja naudivad fiestat. See ei olnud traditsiooniline kontsert, kus kõik lähevad lõpuks ruttu koju. Ma arvan, et muusikud said publikult väga head tagasisidet ja andsid seda ka vastu.”

Petra, tõlk (tšehhi), “Adriana, psühholoog (hispaania-tšehhi): “Mulle meeldis see väga. See oli tõesti ilus, elav ja spontaanne, väga energiline. Mulle väga meeldis rocki ja hispaania rütmi segunemine. See on haruldane, ekstravagantne ja kena. Ma arvan, et see ongi moodus, kuidas stiile arendada ning väga tundlik viis muusika ja flamenko mõistmiseks. See võib olla tuleviku maailmamuusika, sest siin on kõik kontinendid kokku miksitud, kõik seguneb. Ma arvan, et see on tulevikutee. See on ka globaliseerumine. Flamenko, tants oli väga ilus, erakordne ja lõpus viimases kontserdiosas ka klassikaline, väga elav ja spontaanne. Eriti laul, kus nad improviseerisid spontaanselt. Tänasid kõiki, rääkisid rütmiliselt tõesti ükskõik mida. Ma arvan, et see käib hispaanlastega kaasas, see peokultuur, see on neile siseomane joon. Solist on suur ja mõjukas isiksus. Videotest meeldis eriti, kui nad mängisid muusikute piltidega, näiteks miksides neid teiste värvidega, see näitas neid täiesti uuest vaatepunktist. Ja teised koduse atmosfääriga videod, kus tüdrukud tantsisid. See võis olla ka sotsiaalsega, inimtunnetusega seotud. Laulude sotsiaalse/poliitilise tähenduse kohta võiks öelda, et kuulates hispaaniakeelset teksti, on see üsna kaeblev ja kriitiline. Näiteks laul rahast, rahvusvahelistest kompaniidest, tekst oli midagi videole sarnast. Ja samuti laul „Bang, bang, bang”, sõjast ja surmast. Sotsiaalne närv on hispaanlastele küllaltki omane, eriti noortele. See on ka omamoodi mood, vastuliikumine peavoolule.”

Lembe (43): „Mulle väga meeldis. Selline jõuline ja sagedasti üllatav. Huvitav kuidas oli räpp ja hispaania rütm oli kokku miksitud. Olen väga rahul kontserdiga.”

Mihkel (21), üliõpilane: „Positiivne arvamus, kuna ise olen ka flamenko-huviline. Ma ei ole pettunud. Kogu see keemia, mis seal laval valitses kõigi liikmete vahel! Kõik need erinevad instrumendid ja kõik need erinevad pillimängu oskused, mida kombineeriti väga oskuslikult, mida ma väga imetlen. Pluss veel see videoinstallatsioon, mis oli päris hea.”

Oksana (21), tallinlane: „Nagu pärast orgasmi! See on kirjeldamatu tunne, mille flamenko ja terve see bänd põhjustas.”

Leena (26), raamatupidaja: „Kontsert väga meeldis, kuna lavalt tulid puhtad emotsioonid. Suht raske on saada igapäevaelus selliseid emotsioone. Kogu see energia, mis lavalt tuli. Ja see lõpp, mulle meeldis see rohkem. Väga lahe!”

Mari-Liis (18), capoeirista: „Ei ole sõnu. Lihtsalt pole sõnu. Selline kirg. Tahtsin ainult karjuda, hüpata ja tantsida. Need inimesed, nad olid nii ehedad. Kõige paremini jääb meelde see, kui mu sõbranna lavale tõmmati ja ta tantsis. Rahvas oli hullumas ja mina ka.”

Katrin: „Lõpp oli parem kui algus, kuna alguses oli tüüpiline jazz, mida ma kohe mitte ei tahtnud kuulata. Ma tahtsin maailmamuusikat kuulata, nii nagu seda reklaamiti, mis pärast ka õnneks ilmnes. Tantsija oli loomulikult super.”