Kontserdikaja: JK: Kitarride ja noorte kunstnike performance

28. aprill 2008

Estonian Guitar Octeti vaimukas sisukas helidevoog täitis 20. aprillil kogu kunstihoone koos seal viibinud üliarvuka publiku ja 3 lõuendiga. Nimelt polnud tegemist päris tavalise jazz-kontserdiga. Jazzkaar oli kohale kutsunud kolm noorte eksperimentaalkunstnike seltskonda Sally Stuudiost, Tallinna Kunstikoolist ja Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumist.

Estonian Guitar Octeti vaimukas ja samal ajal sisukas helidevoog täitis 20. aprillil kogu kunstihoone koos seal viibinud üliarvuka publiku ja kolme lõuendiga. Nimelt polnud tegemist päris tavalise jazz-kontserdiga, vaid pisut interdistsiplinaarsema kunstiga. Jazzkaare poolt olid kohale kutsutud kolm noorte eksperimentaalkunstnike seltskonda Sally Stuudiost, Tallinna Kunstikoolist ja Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumist, kelle ülesandeks sai helide konverteerimine pildiks selle aja jooksul, kui muusika kõlas. Ehkki muusikud jäid kergesse arvulisse vähemusse, domineerisid nende küpsuse ja tugevama võimenduse kaudu siiski helid.

Helene Urva kogus muljeid publiku poolelt.

Vanamuusikalikult toimiti otsese dirigendita, ehkki Sooääre hõiked stiilis „üks, kaks, kolm, ja…!“ natuke koordineerisid tavapäratult suure hulgakitarristide tegevust. Ja kuigi kava oli jagatud lugudeks, polnud kõlades otsitud pehmeid harmooniaid ega selgeid rütme, mis lugude näppude peal üles lugemise kuulajale kergemaks oleks teinud. Põnevad helid ei loonud lihtsalt pilte vaid terveid maastikke, mis ühendasid sidusalt proge sügavuse ning tehnilise taseme Inju KEK’i laadse tudengieksperimentaali hullumeelsuse ja vaimukusega. Lisaks oli ülimalt tervistav vahelduseks näha muusikuid, kes oma tasemes piisavalt head on, et paljuks ei pea kitarri hoopis kõrvale tõsta ja esitada ootamatut improvisatsiooni kilekoti või paberilehega krõbistades. Sellist vabadust nii helis kui mõttes ei kohta tegelikult sugugi nii tihti kui võiks.

Urve (60) ja Lea (60), juristid: „Väga hea. Me oleme natuke vanad inimesed, kohati oli muusika liiga vali teatud kohtade peal. Nagu ikka nendel puhkudel – sa naudid ju lihtsalt muusikat, aga vaiksed kohad olid väga head. Eelviimane lugu (Paul Danieli lugu) oli väga hea. Siia jõudsime eelkõige sobiva aja ja koha tõttu.“

Roland Rand, muusikaprodutsent: „Ergutav. Põhimõtteliselt tegemist polnud muusikaga. Muusikalises keeles oli väljendatud filosoofilist maailmakäsitlust, pingeid ja probleeme; meeldivust. Muusika on midagi muud, kui me räägime nootidest ja puht-teoreetilisest arusaamast muusikast. Aga see on kindlasti selline ilus maal lõuendil, hästi värvikas, natuke skisofreeniline, samas nagu ma ütlesin ergutav – loob sellise meeleolu. Igaüks võib siit välja lugeda mis ta soovib. Kindlasti on selline empiiriline nähtus, ei ole tegemist kõrgfilosoofiaga. Isegi väike Rafael, kes ka kitarri hakkas õppima ja kelle õpetaja on Robert Jürjendal sai kindlasti oma väikese laengu. Räägi! …“

Rafael Roland Rand (9), õpilane: „Meeldis väga ja maalid olid ka ilusad. Mul võtab veel aastaid aega, et niimoodi mängima õppida.“

Roland jätkab: „Teised korrad, kui neid kuulnud olen, on olnud ikkagi sellised muusikalised olukorrad, kus mängitakse noote ja harmooniaid, jazz, rock, fusion või misiganes, aga siin on tegemist tõesti maaliga, muusikalise värvipaletiga, mis on igatpidi erinevalt tõlgendatav. Muidugi ma sooviksin rohkem muusikat. Esiteks on see juba pedagoogiliselt vajalik praeguses ühiskonnas, kus niigi valatakse pingeid välja igasuguses vormis, nii füüsiliselt kui ka muusikaliselt. Seda on küll huvitav kuulata, aga ta võiks olla ikkagi traditsionaalsem – minule, see on südamele. Seda kuulaks kodus juhul kui oleks mingisugune video või muu interaktiivne esitlusvõimalus. Ma arvan, et see sobib hästi kokku kontekstiga, mida me siin näeme – püha Orleaniga… Ma arvan, et kui see daam oleks ise kuulnud seda muusikat, siis ta oleks võtnud selle oma järgmise performance’i kavva.
Igatahes kokkuvõttes: rohkem muusikat, vähem pingeid.“

Anete (17), tegeleb kunstiga: „Väga huvitav kontsert oli, teistmoodi. Varem ei olnud kuulnud sellist muusikat, võib täitsa rahule jääda. Ja see, et muusika kunstiga kokku pandi oli väga hea mõte. Niimoodi live’is pole varem sellist asja näinud.“

Katrin, Tallinna Kunstikooli õpetaja: „Ma ei ole päris tava kontserdikülastaja, ma olin siin seoses kunsti-performance’iga, minu õpilased osalesid. Aga mul oli hea võimalus ühtlasi näitust vaadata ja kontserti kuulata. Kontsert oli väga tore. Selles suhtes kõik see kihilisus oli hästi huvitav. Just nendest tagaruumidest kuulata neid helisid.
Ma ei oska hinnangut anda selles vanuses noore inimese kunsti- ja muusikatunnetuse kohta, ma olen rohkem jälgija. See oli kunstnike endi otsustus, et millises laadis nad selle pildi lahendavad, et ju siis oli sel hetkel nende laste tunnetus just selline; meie lapsed nii ja teised naa. Selliseid asju tehakse koolides suhteliselt palju. Meil on niimoodi olnud, et paar aastat tagasi oli Lasnamäe Kunstikoolis vabariiklik omaloomingu päev. Seal lapsed tegid noorte interpreetide musitseerimise järgi lühiteoseid. Aga täna siin on küsimus selles, et kuidas seda koostööd juhtida (noored tegutsesid kolmestes gruppides), see on ju tiimitöö, ansamblitunnetus. Aga kontsert oli väga tore, kuigi ma ei suutnud ise otse kontserdilainele süveneda, kuid see osa, mis ma kuulsin oli väga tore.“

Kadri (17), Pelgulinna Gümnaasiumi noor interpreet „Väga huvitav oli, väga erinevaid emotsioone oli – rahulikku ja närvilist – kõike oli. Kunsti tehes on kergem muusikasse süveneda, koguaeg oled mõttega asja juures. Pildiga jäime vist ka rahule. Suht uudne kogemus – pole sellist muusikat varem kuulanud.“

Fred (53) Hollandi väliseestlane: „See oli väga hea ja huvitav. See muusikute mänguviis oli väga huvitav, nad olid väga keskendunud, nagu ka kunstikud. Ja nende koostöö oli eriti põnev – muusikute ja kunstnike omavaheline koostöö. Mulle meeldis nii muusika kui kunst ja mulle väga meeldib Eesti. Minu täditütre tütar oli üks noortest kunstikest siin, see teeb mind eriti uhkeks.“

Arvo (52), Eesti Filharmoonia Kammerkoori laulja: „Taolisi kontserte on aastate jooksul olnud palju. Võib-olla see oli natuke teistmoodi, iga kitarrist püüdis anda oma panuse sellesse kooslusse ja võib-olla lõpuks tundus, et läks natuke intensiivseks, aga üldiselt meeldis. Aga kuna tegemist on profesionaalsete kitarristidega, siis seda muusikalist mõtet, mida nad oma mängu panevad, on tore jälgida.
Kokkuvõttes oli mõnes-mõttes intrigeeriv aga huvitav kindlasti. Jaak Sooäär teeb ju alati põnevaid projekte, teda on alati põnev kuulata, samuti Robert Jürjendali ja teised olid neile väga väärilised vastased, väga tore oli.“

Noored interpreedid Liine (19) ja Epp (18) Sally Stuudiost: „Üritasime pildile panna üldist tunnetust, mida see jazz meie jaoks tähendab ja seda hetketunnetust ka. Võib-olla teine kord võiks vähem aega olla, sest siin nagunii ei saa viimistleda… Praegu me hakkasime natuke liiga palju töötama temaga. Muidu kuulame ikka ka natuke jazzi. Hästi huvitav kontsert oli, me päriselt ei teadnud, mida oodata, ma polnud neid enne kuulnud – üllatasid mind.“

Noor interpreet Hans-Peter (19) Sally Stuudiost: „See oli selline esmakordne kogemus. Täiesti tundmatusse marssimine. Hästi palju rahvast – natuke imelik oli maalida niimoodi, et kõik vaatavad ja pildistavad ja samas mõned kuulavad muusikat ja samas väiksed lapsed käivad ringi… Seda ma ei tea, kas muusikud meid ka jälgisid, sest me olime seljaga nende suunas, aga meie kuulasime neid küll hoolega. Muusika oli, nagu seal jazzikavaski oli kirjas – pöörane improvisatsioon. Mull küll ei ole pleieris jazzlugusid – ma ei tea miks – ma vahel üritan käia jazzikohvikutes, kus Sooäär mängib. Väga teistsugune muusika kõigist teistest võimalikest variantidest.“