Kontserdikaja: JK: Kitarriöö võitluses jäid eestlased austerlasega viiki

02. mai 2010

Kahe Lõuna-Eesti mehe duell süda-Euroopa kitarrivirtuoosi vastu tundus olevat eesti kuulaja jaoks võrdne võistlus.

Kevadise Jazzkaare viimane elamusvitamiin kanti publiku ette kahes osas. Kitarriöö esimese poole sisustas duett Ain Agan – Oleg Pissarenko, pärast vaheaega astus üles Austria kitarrigeenius Wolfgang Muthspiel, kes nõutud esinejana saabus Tallinnasse otse Bray Jazz festivalilt Iirimaal, kus ta eelmisel õhtul esines triokoosseisus Larry Grenadieri (bass) ja Chris Cheekiga (saksofon).

Muthspieli loomingulises sulatusahjus moodustunud meloodiakangas leidus lõimi õhulisest barokist raju rokini ja puhtast vaikusest muretu rahvamuusikani. Mitmed algselt koos vokaali või duo/trioga esitamiseks mõeldud kompositsioonid jõudsid seekord kuulajani sooloettekandes. Vaatamata viimse piirini viidud tehnilisele täiusele ja loomingu rafineeritud intellektuaalsusele jäi Muthspiel publikuga suheldes lihtsaks ja vahetuks.

Publiku muljeid noppisid Katre Koit, Terje Toomistu, Eila Poom, Liivi Haamer, Anu Leisner ja Merli Antsmaa.

Andres (51) raadio muusikaprogrammi juht:
Esimene osa – Agan-Pissarenko – oli väga hea. Olen kuulanud mõlemat meest plaadi pealt eraldi. Nagu tunda, keemia oli ja asi töötas. Muthspielist rääkides… tükk aega pole nii head kitarristi kuulnud. Ja neid on elu jooksul ikka kuulda saanud. Sellise klassiga muusik on alati ainukordne. Seal ei ole mitte midagi teha, kuulad ainult teda. On mingi teatud tehniline tase, kuhu jõuavad välja kõik, kellel on annet. Need, kes on geniaalsed, astuvad sellest piirist üle. Ülejäänud sumisevad nagu kärbsed vastu lage ja nad ei saa sealt läbi. Aga see vend on sellest müürist üle astunud.

Kaspar (19), kitarriõpilane:
Algus oli veidi veniv, kuid iga järgnev lugu oli energilisem ja jazzilikum kui eelmine. Väga nauditav oli esimestes lugudes ja lisaloos kasutatud kitarri tämber, samuti olid erinevad efektid suurepärased. Just see, mida ootasin.

Piret (50), toimetaja:
Muthspiel oli mees nagu orkester! Imetlusväärne sõrmetehnika! Ja kohati käisid ka jalad pea sama kiirelt. Hästi huvitav oli kuulata, kuidas ta tegi sämpleid ja siis nii-öelda iseendaga duot või triot mängis või kuidas seda nimetadagi. Kõige põnevam lugu oli Senegali muusikule pühendatud, mis meenutas algul sealset muretut rahvamuusikat, aga siis hakkas muunduma hoopis ulmeliseks ja pillist tuli lausa karme helisid, lõpus naasis algusest tuttavate motiivide juurde. Kui aga võrrelda kontserdi kaht poolt, siis kahtlemata vaimustas austerlane oma virtuoossusega, kuid Eesti muusikud olid emotsionaalsemad, minu jaoks oli see hästi sobiv seisundimuusika, eriti meeldis Pissarenko pala “Loodu”.

Kaido (40), muusik:
Mulle meeldis Agana ja Pissarenko esitus. Mõnusalt vaba lähenemine, väga loominguline. Alguses arvasin, et nad mängivad kõik kolmekesi, aga siin selgus, et on kaks eraldiseisvat kontserti. Mitte, et see oleks muidugi halb olnud. Agan ja Pissarenko on mõlemad superhead pillimängijad. Eriti meeldis Agani fretless kitarrisound. Bassimeestel olen neid pille ikka näinud, aga kitarride puhul on see minu jaoks suhteliselt uus nähtus. Kokkuvõtteks, lõunaregioonid ruulivad!

Alvin (25), muusikasõber:
Olen nagu puuga pähe saanud. Mina pole igatahes nii head kitarristi näinud! (Muthspiel. – Toim). Ta valdas mõlemat stiili ja tehnikat – nii jazzi kui ka klassikalist – ennenägematul tasandil. Lisaks fantastilised kompositsioonid ning tehnilises mõttes see etüüd. Ma olen sõnatu. Täiesti pahviks löödud.

Teet (52), insener:
Viimane pool meeldis rohkem – tase oli tunduvalt kõvem, just tehnilises mõttes. Eesti kitarristid kõlasid pisut kramplikult, algus ei saanud vedama, kuigi see oli ka hea. Aga Austria kitarrist oli tunduvalt virtuooslikum. Elektroonika kasutamine muutis kontserdi huvitavaks – ainult üks mees on nii paljuks suuteline.

Pille (24), üliõpilane:
See oli selline mõnus lõõgastust pakkuv lõpp festivalile. Tunne on hästi soe ja rahulik. Kontserdi esimene pool ehk eesti kitarristid lõid väga uinutava atmosfääri, mängisid lihtsalt ilusat ja pisut kurblikku muusikat. Teine pool oli veidi innovaatilisem ja eredam. Muthspiel on tehniliselt väga tugev kitarrist ning tõesti tundus, et ta ühendas oma loomingus nii klassikalised põhjad, siis midagi rokkmuusikast, muidugi elektrooniline muusika ning ta esitas seda kõike jazzilikus võtmes.

Jaak Johanson, näitleja ja muusik:
Kuulasin kontserti koos Ain Agana ja Oleg Pissarenkoga backstage‘st, täiesti vale nurga alt ja olin täielikult nende mõju all. Nad selgitasid mulle, kui hea Muthspieli esitus ikka on ja kahtlemata see oligi väga hea. Nad kommenteerisid tehnikat ja juhtisid tähelepanu asjaoludele, millele mina, oskamata niimoodi mängida, ei oleks suuteline pihta saama, mis on lugu mängides nii keeruline. Selles mõttes oli see mulle väga huvitav kontsert.

Kaushalya, muusik (Kirtana Rasa):
Mulle meeldis esimene pool rohkem. Sain isikliku kontakti nendega paremini, võib-olla sellepärast, et nad rääkisid eesti keeles ja olid hästi avatud. Teine pool – sõrm jooksis hästi, tehniliselt oli kõik super, aga ma ei saanud temaga nii head kontakti. Ta oli liiga mentaalne minu jaoks, ei puudutanud südant, aga see-eest puudutas väga mõistust. Kahe kontserdi poole vahel ei tekkinud väga tugevat kontrasti, kuna nad mängisid nii erinevalt ja erinevaid stiile.

Aleksandr Kardaš, muusik (Kirtana Rasa):
Kui te tahate sündida selles maailmas jälle ja jälle, siis jazz on täpselt see muusika, mis hoiab teid siin materiaalses maailmas. Ta ei anna vabadust. Kui te tahate kannatada siin kogu aeg, siis see on täpselt see muusika.

Anu Leisner, projektijuht:
Instrumentaalmuusika jätab väga palju aega ja ruumi tõlgendusteks. Miskipärast mõjuvad mulle väga inspireerivalt just kiirema tempoga kitarrilood. Kui Wolfgang kitarrikeeli turbokiirusel mängima hakkas, meenus mulle kooliaeg. Kunagi ammu õppisin mehaanilisel kirjutusmasinal pimekirja ja selles tunnis pandi hindeid kiiruse eest. Ma mõtlesin kohe, et Wolfgang oleks selles tunnis ainult viisi saanud. See oli lahe, kui ta mingeid helijuppe lindistas ja siis neile uue rütmiga peale mängis – sellist asja polnud ma varem näinud ega kuulnud. Instrumentaalkitarri ma ilmselt plaadi pealt kuulata ei suudaks, laivis oli aga kift.

Kalev Karlson, kitarrist:
Olen varem ka kuulanud, aga duona – koos trummariga – või siis triona. Aga polnud kunagi kuulnud niimoodi üksi mängimas. Täpselt ei teadnud kohe, mida oodata. Mulle meeldis. Ma pole kindel, kas talle kogu aeg meeldis mängida. Vahepeal tal tekkis selliseid kohti. Ja need pillid – pillivalik ja saundivalik meeldisid.

Kristjan Randalu, muusik:
Hea sümbioos elektroonika kasutamisest ja pillimängust. Mõnikord tekib tunne, et kas nii see peab olema, aga siin kõik sujus ja sobis väga hästi kokku. Mind paelub, kui inimene tekitab erinevaid kihte ilma abivahenditeta, ta mängis ühte oma klassikalise kitarri etüüdi, kus ta tekitas need erinevad kihid manuaalselt, ilma et oleks kasutanud loope. See jääb kummitama rohkem kui elektroonika kasutamine, mis oli ka väga hea.

Eila Poom, jazzkaar.ee reporter:
Agana ja Pissarenko duetist võis välja lugeda juba väga suurt vilumust üksteisega koos mängimises. Pedagoogid esitasid lugusid enda kirjutiste seast, mis tundusid publikule kindlasti väga kodused.
Muthspiel rabas publikut aga oma ülikiirete sõrmede liikumisega, mis suutsid ära teha vähemalt kahe kitarristi töö ühekorraga. Mees nautis ise oma muusikat ning suutis ka publiku ennastunustavalt unistama panna.

Margus (32), lapsevanem:
Oleg Pissarenko ja Ain Agan on koos väga mõnusad, kohe näha, et neil on koos väga pikk maa maha käidud. Muthspiel mängis ka väga hästi. Ma tabasin end ühel hetkel suu lahti vaatamas, et kui kiiresti need sõrmed ikka liiguvad. Õhkkond oli ka minu arust väga hea. Mulle meeldis.

Liis (18), õpilane G. Otsa nim. Muusikakoolis:
Ma väga imetlen seda, kuidas üks muusik või siis inimene suudab end panna sinna ette üksi. Mulle meeldis veel see, et ta elas ise emotsionaalselt kaasa oma mängule. Sound oli väga hea, see elektroonikaga. Ja väga inspireeriv ka muidugi. “Round Midnight” ja see Mongi lugu olid väga ilusad.

Liis (19), üliõpilane:
Kontsert nagu väga suuri emotsioone ei tekitanud tegelikult. Muidugi nad kõik on oma ala tipud ja ma sain ka aru, et nad mängivad paremini kui iga teine kitarrist, aga siiski tundus kava mulle veidi üksluine. Aga muidugi siia tulemist ma ei kahetse.

Kai (18), õpilane:
Selline võimas tunne on. Mõlemad olid kitarrikontserdid, aga need olid väga erinevad. Teisest poolest tekkis tõeline energialaeng.

Kontserdi fotogalerii

1. mail NO99 Jazziklubis
Wolfgang Muthspiel – kitarr ja elektroonika
Ain Agan – kitarr
Oleg Pissarenko – kitarr