JK: Kõige ingellikum kontsert Jazzkaarel

27. aprill 2009

Kontserdi käigus kujunes harras ja puhastav atmosfäär, mille sündimisel oli oluline roll projekti algatajal Andres Mustonenil, kes mõjus esitussituatsioonis liigutavalt vahetuna. Mari Hiiemäe ülevaade.

J. S. Bachi loomingu esitamiseks komplekteeritud Andres Mustoneni jazzkvartett lähenes allikmaterjalile õrnalt ning respektiga. Jazzkoosseisu esituses kõlanud imeilusad meloodiad jõudsid kuulaja südameni.

Kontserti nautis Mari Hiiemäe.

Elamuse kujunemisel olenes palju istekohast. Minul õnnestus sattuda istuma ühele vähestest küljega paigutatud pingiridadest altari kõrval, kust esiteks oli esinejatele imehea vaade, teiseks aga ei häirinud võimendus, mis oli saali põhiosa poole suunatud ning seetõttu minu kuulamisala eriti ei mõjutanud. Nõnda sain nautida peaaegu et naturaalsena kostvat ning võimendusest rikkumata kontserti, samal ajal kui kaugemalt kuulajad pidid leppima kõlarite vahendusel tuleva heliga, mis ei olnud päris tasakaalus ning kippus kõige olulisema – viiuli – teiste pillide arvel liiga vaikseks jätma.

Minu jaoks oli see kontsert läbini õnnestav, ilust ja harmooniast tulvil. Nime alla “Bach öös” oli kvartett koondanud J. S. Bachi ilusaimad palad, mis mängiti lahti koosseisus viiul, löökpillid, elektrikitarr ning kontrabass.

Bachi originaalmeloodiad olid tuntavad ning neid ei olnud muudetud väga palju. Kogu projekt keerles küll Bachi loomingu interpretatsiooni ümber, kuid selle eesmärk oli pigem suure barokiautori palade aus kaasaega vahendamine, mitte selle töötlemine millekski sootuks muuks. Kvartett lubas endale veidi mänguruumi tempode ja seadete osas, kuid arvestatav osa kogu ettekandest jäi ehedaks. Meloodiaosa oli suuresti viiuli kanda, seda toetasid teised pillid. Viiuli meloodiline soolo kõlas katkematult pea kõik see 1,5 tundi, mis kontsert kestis.

Kontserdi käigus kujunes harras ja puhastav atmosfäär, mille sündimisel oli oluline roll projekti algatajal Andres Mustonenil, kes mõjus esitussituatsioonis liigutavalt vahetuna. Eks ole ta neidsamu Bachi viise sadu kordi varemgi mänginud, need on tal käe ja südame sees. Tema hingestatus, mis teda ennastki inspereeris, oli nii ilmne, et rahvas sai sellest aru. Mustonen mängis kinniste silmadega ning ilma igasuguse nähtava pingutuseta. Paistis ta mehena, kes elabki muusikamaailmas. Ja on võimeline vahendama muusika ilu ja hinge ka neile vaestele, kes ise seda mängida ei oska.

Mustonen on baroki ja keskaja muusika kaasajastamisprojekte teinud aastaid. Olen näinud teda baroki-roki kavas märksa hoogsamalt rokkimas kui neljapäevasel öökontserdil Jaani kirikus. Seekordne variant oli kokkuvõttes pigem mõtisklus ja unistus, kui hoogsad kõlaefektid. Ja kindlati vaiksem, lüürilisem ja kaunim variant kui see, milleks olin valmistuda osanud. Ilus oli. Väga.

Bach öös
Tallinna Jaani kirikus 24.04.2009

Koosseis:
Andres Mustonen – viiul
Jaak Sooäär – kitarr
Taavo Remmel – bass
Tanel Ruben – trummid