JK: Koordineeritud uitmõtted kahele kitarrile

28. aprill 2008

On kontserte, mis väsitavad ja neid, mis annavad jõudu juurde. 26.aprillil Estonia Talveaias kõlanud Ain Agana ja Teemu Viinikaineni ühismäng kuulus just nende jõuduandvate hulka, kinnitab Mari Hiiemäe.

On kontserte, mis väsitavad ja neid, mis annavad jõudu juurde. 26.aprillil Estonia Talveaias kõlanud Ain Agana ja Teemu Viinikaineni ühismäng kuulus just nende jõuduandvate hulka.

Muljed pani kirja Mari Hiiemäe.

Kontserdi nautimine eeldas kuulajalt sisemist rahunemist ning valmidust usaldada oma emotsioonide vormimine esinejate kätesse. Maksimumelamuse said kontserdist need, kes olid talveaeda tulnud ilma spetsiaalsete ootusteta. Seda sisemist rikkust, mida kitarriduo koostöö igati välja kiirgas, ei oleks saanud jagada publikule, kes ootab kontserdilt eelkõige eriefekte ja põrutavat muusikašokki.

Kahe kitarristi etteaste kujunes rahulikuks rännakuks läbi Soome-Eesti jazzautorite erinevate aastakäikude muusika. Kitarridel mängimiseks oli see kohandatud eelkõige Ain Agana poolt. Viinikainen toetas Agana koordineeritud skeemi leidlike harmoonialahendustega ning spontaanse tõlgendusega etteantud teemadel.

Oleksin tahtnud selle kontserdi ristida loojangumuusikaks, kuna kuuldud paladest jäi kõrva kõlama mitmeid, mis olid seotud õhtu ja päikeseloojanguga. Lisaks avaloole “Hämarik” mängis duo Raul Söödi pala “Kui päike looja läeb”, veidi hiljem kõlas arendus eesti rahvalaulust “Õhtu ilu”.

Rahulikus ning intiimses miljöös kõlasid vaiksed helid, mis mõjusid lõõgastavalt. Mingist hetkest alates, kui side muusikute poolt pakutavaga oli saavutatud, polnud enam oluline, mida nad täpselt esitavad – hea oli lihtsalt käsipõsakil kohvikulauale toetada ning kuulata. Mõistus mõnules ning üle keha voolas meeldiv tunne, et kõik on hästi. Elamusšokki ma sellest kontserdist ei saanud, küll aga tunnetuse, et muusikutel oli õnnestunud korrastada mu sisemaailma seda osa, mis ammusest ajast teravama pilguga üle vaatamata.

Eks see olnud pillimeeste vastastikune usaldus ja kordamineku kindlus, mis kontserdi käigus ka rahvale üle kandus. Agana ja Viinikaineni omavaheline klapp ja teineteisemõistmine näisid olevat ideaalilähedased. Samuti oli neil sarnane arusaamine esteetilisest ruumist, mille piires nii enda kui publiku jaoks olulisi väärtusi kehtestama hakata.

Vaikse helinivooga intelligentsed jazzkompositsioonid mõjusid kuulaja jaoks pillide omavahelise jutuajamisena, millest publik endalegi üllatuseks vahetult aru sai. Helide püüdmiseks ei olnud tarvis pingutada – loodud atmosfääri väärtus jõudis ka nendeni, kes lugude meloodilist kulgemist samm-sammult ehk jälgida ei jõudnud.