JK: Koos Lina Nybergiga Spunki otsimas

04. mai 2010

Rootsi lauljatar Lina Nyberg astub Jazzkaare lavale pea täielikus pimeduses. Salapärase suitsusesse vinesse mähkunud õhtutualetis daami asemel ilmub aga hetke pärast publiku ette üsna suvises kleidis lauljatar.

Õhukeselt riides Lina Nybergil ei näi olevat vähimatki soovi end primadonna või diivana esitleda. Oma lihtsuses ja isepäisuses kipub ta pigem meenutama Pipi Pikksukka: temas on seiklejavaimu ja sõltumatuse vajadust.
Jazzkaar.ee veebireporter Marje Ingel vahendab muljeid.

Terve kontserdi jagu Nybergi enda kirjutatud laule ära kuulanud, võib küllap iga saalisviibinu kinnitada, et tegu on väga omapärase artistiga. Nii omapärasega, et tema looming ja esitusmaneer mitte igaühele meelt mööda ei pruugi olla. Tõsi, talle pole antud väga võimsat häält nagu Dianne Reeves’ile või väga erilist ja selgelt äratuntavat tämbrit nagu kas või eestlannast Kadri Voorannale, aga ka selle olukorra on ta enda kasuks lahendanud, leides huvitavaid mooduseid talle looduse poolt antud materjali kasutamiseks.

Nyberg laulab kord lüüriliselt pehme hääletämbriga, kord forsseeritud, jõulisel toonil. Ta pressib oma laulude peategelast valdavad (sageli vastandlikud) emotsioonid üheks katkematuks sündmuste ahelaks, mida tema kui osatäitja läbi elab. Sõnad “tegelane” ja “osatäitja” on Nybergi puhul asjakohased, sest juba ainuüksi tema enda kirjutatud laulusõnad on dramaatilised ja teatraalsed. Tema tekstides leidub ka tubli annus absurditunnetust.

Olles ise oma laulude autor, on ta harjunud olema nii stsenaristi, režissööri, näitleja kui helilooja rollis ning talle ei valmista raskusi ka tuntuimate heliloojate lauludele juba väljakujunenud konteksti asemel täiesti uus taustsüsteem luua. Nii paneb ta keskealise mehe pooleldi vastumeelselt tõdetud armuavalduse hoopis noore ema huulile, kellele uued kohustused vastse ilmakodaniku ees nii rõõmu kui mõningast hingelist segadust põhjustavad. Laul “I’ve grown accustomed to her face” Frederick Loewe’i muusikalist “Minu veetlev leedi” avaneb kuulaja ees uuesti, nagu poleks seda kunagi varem kuuldud. Küllap pakuvad ümbermõtestatud laulusõnad mitmetele noortele emadele-isadele äratundmisrõõmu.

Äratundmisrõõmu saavad kuulajad Lina Nybergi kontserdil veel korduvalt kogeda. Üks tema viimase aja projektidest on portreelaulude kirjutamine. Kontserdil kantakse ette portreed helilooja Claude Debussy’st ja filminäitleja Ingrid Bergmanist, samuti laulab Nyberg sellest, kuidas ta brasiilia muusika suurkuju Gaetano Velosoga taksos sõidab. Nyberg armastab ka tsitaate ja parafraase: viimati mainitud loosse kuulub peaaegu täpne tsitaat Griegi “Hommikumeeleolust”, mida esitatakse vilistades; üks laul aga algab sõnadega “One little step for mankind, one little step for me”.

Aprillikuu viimasel päeval Tallinnas antud kontserdiga astub Nyberg ühe sammuga otse kuulaja südamesse. Lina Nyberg on äärmiselt omapärane lauljatar, keda kuulates hakatakse teda üha rohkem armastama. Ta on muusikaline asjadeotsija nagu Pipi Pikksukk, kes kasvatab puuõõnes limonaadipudeleid ning ei väsi otsimast Spunki.

Artikli autor osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku programmis.

Vaata lisaks:
Publiku arvamused kontserdist
Kontserdi fotogalerii

Lina Nyberg Vene kultuurikeskuses 30. aprillil:
Lina Nyberg – vokaal
Cecilia Persson – klaver
Josef Kallerdahl – kontrabass
Peter Danemo – trummid