JK: Kuninglikult isepäine Baez trio

24. aprill 2007

Trio mängis vapustavalt, säärases energias liikudes, millele toetudes jõuaks ühe päevaga kõik maailmajaod läbi käia. Vahendab Helen Oja.

Prantsuse esmaspäev sai alguse kolme soliidse härrasmehe – Jean-François Baez Trio – väljapeetult teatraalse esinemisega Draamateatris. Teatrisaalis toimunu oli kui loomulik jätk möödunud aastal samas paigas esinenud Michel Portal & Louis Sclavis’le. Lood prantslaste repertuaaris pärinesid suures osas albumilt „Nikita“, mis lindistati kahe aasta eest. Nelja aasta „vanune“ trio mängis vapustavalt, säärases energias liikudes, millele toetudes jõuaks ühe päevaga kõik maailmajaod läbi käia.

Kontserdi toob teieni Helen Oja.

Kui enamik lugudest sai Jean-François Baez pika, ehk isegi staatilise etteastega sisse juhatatud, siis eriti jäi meelde akordionisti soololugu kontserdi keskpaigas. Väljendusviis oli kuninglik ja õhkas tarkust. Baez kaasahaarav ilmekus väljendus akordionihelide suuga imiteerimises ning pillimängu pikitud oietes ja ahhetustes. Kuuldu ja nähtu oli ühe dünaamilise musitseerimise kuju ülivõrdes, mis ei ületanud piire ega muutunud raskeks jälgida. Ainuüksi akordioni soolomängus kangastusid sisukad dialoogid erinevates häälestustes ja rõhkudes.

Jean-Charles Richard pakkus publikule vägevaid soolosid baritonsaksofonil, mille kõige madalamaid noote kuuldes võttis kõhu õõnsaks. Richard, nagu ka Baez, kujutab endast parasjagu teatraalset kuju, kes on ilmekasse pillimängu haaranud kogu oma kohaloleku pealaest jalatallani.

Lugude vahel tutvustas Baez tugeva aktsendiga inglise keeles lugude nimesid ja pühendusi. Ühe lugudest lasi Baez kõlada mälestuseks vanadele aegadele, mil ta akordionil pikki tunde tantsijatele valsse oli mänginud. Tantsupõrandalt tundus pärit olevat ka üks teine lugu, „Dobre“, mis kõlas kui vale rõhuasetusega polka.

Pascal Berne kontrabassil oli justkui hoopis teisest ooperist. Võrreldes akordionisti ja Richardiga oli tema väljendus tagasihoidlik. Hea fantaasia puhul võis Berne’i ilmest välja lugeda olukorda, kus ta pingutas viimseni, et kahel energilisemal muusikul kannul püsida. Aga sellest momendist, kui visuaalne pilt kontrabassistist kõrvale jätte ning silmad sulgedes heliruumile pühenduda, olid kahtlevad küsimused peast kui pühitud. Meeletult kaunid kokkumängud.

Jean-François Baez Trio lõpetas looga „El Nino“ („Laps“), kus kolmele muusikule kõlas taustaks laste prantsuskeelne jutuvadin. „Ma loodan, et sellest loost tuleb teile ilus üllatus,“ märkis akordionist enne lugu. Üllatus algas juba meeleoluvaheldusega. Vastupidiselt pea kõigele seni kuuldule oli lugu küllaltki melanhoolne. Nagu sümboolne helis väljenduv hüvastijätt tänuliku publikuga.

Kuulaja saab kõige vägevama kontserdielamuse, kui ta näeb laval end täiel rinnal nautivaid muusikuid. Muusika kõrval on pillimeeste näoilmed ja žestid tihti piisavad, andmaks tõestust, et mängitakse lugusid, millel on põhjus ja tulemus.

Jean-François Baez Trio 23. aprillil Eesti Draamateatris

koosseis:
Jean-François Baez (akordion)
Jean-Charles Richard (saksofonid)
Pascal Berne (kontrabass)