Kontserdikaja: JK: Laupäeva õhtu EKAs lõi kaks eri reaalsust

24. aprill 2006

Laupäeva õhtu tõi Kunstiakadeemias kuulajateni kaks eri reaalsust. Esinesid etno-jazzi viljelev Anna-Mari Kähärä Orkester ja Sanju Sahai-Fida Hussain Khani duo. Loe kontserdi ülevaadet.

Laupäeva, 22. aprilli õhtul oli Kunstiakadeemias justkui kaks erinevat reaalsust. Senikaua, kui viibiti koridoris või baarileti ääres, oli õhkkond nagu kontserdil ikka, kuid igasugune tavapärasus kadus kontserdisaali uksest sisenedes. Kogu ruum oli täidetud mingisuguse salapärase energiaga, mida kiirgas kahest end mugavasse rätsepaistesse seadnud muusikust.

Ülevaate kontserdist annab Jane Põvvat.

Sanju Sahai (tablad) – Fida Hussain Khani (harmoonium) Indiast pärit duo esinemise ajal istus publik põrandal ja jälgis lummatuna laval toimuvat. Kaks valgesse riietunud meest ja täiesti eriskummaline, harjumatu kõlaga muusika, olid hüpnotiseerinud kuulajad ning kogu toimuv paistis pigem rituaali kui harjumuspärase kontserdina. Pillihäälte sekka kõlas aeg-ajalt rütmi matkivaid häälitsusi.

Prožektorite sügavate värvitoonide tõttu paistsid lava ja saal salapärased ja muinasjutulised. Aeg-ajalt keerlesid seintel ja laes värvilised kujundid, mis saali heleduse tõttu täieliku lisaefekti andsid. Tänu sellele polnud väikeses ja hubases saalis valgustatud ainult lava, vaid ka publik.

Sahai käed liikusid tablade kohal nii kiiresti, et kohati polnud neid isegi näha. Vaid kõrvadega sai aimata löökide kiirust ja tihedust. Esinejad ei jätnud oma põhjamaist publikut teadmatusse, vaid selgitasid lugude vahele, millega hetkel tegu. Sellest hoolimata jäi nende muusika kuidagi kaugeks, küündimatuks, arusaamatuks, kuid ikkagi hüpnotiseerivaks.

Fida Hussain Khan laulis lõpetuseks ühe loo, ning ülistas oma kõrval istuvat Sanju Sahaid, kelle näol on tegemist noore, aga väga andeka muusikuga ning kelle igal kontserdil kõlavat ka tablamäng alati erinevalt.

Pärast väikest pausi, mil publik jalgu sirutada sai, alustas õhtu peaesineja Anna-Mari Kähärä Orkester. Juba esimese looga võlus bänd kuulajaid oma huvitava vokaali ja pillikasutusega. Lisaks sellele, et Kähärät saatnud trios on kõik mängijad väga andekad pillimehed, moodustavad nad ka suurepärase vokaalansambli. Juba kontserdi alguses esitas löökpillimängija Zarkus Poussa suurepärase soolo, milles põimis osavalt kokku huumori ja väga tehnilise mängu. Kontsert jätkus hoogsalt armastuse teemadel.

See kontserdipool oli pigem muinasjutuline. Anna-Mari Kähärä meenutas metshaldjat, kuid mitte kurja, vaid kelmikat ja lapsemeelset, kes võttis kuulajatel käest kinni ja viis nad oma muinasjutumaailma. Kähärä puhul oleks arutu tõmmata paralleele põhjamaise stereotüübiga, sest mingeid sarnasusi nende vahel ei ole. Ühel hetkel saatis lauljatar lavalt ära oma kaasmuusikud ning esitas publikule soololoo, kus demonstreeris oma suurepärast vokaaltehnikat ja hääleulatust. Sekka tegi ta soomekeelseid nalju muusika ning eelnenud indialaste kohta, kes samuti saalis kontserti kuulasid.

Üleüldiselt ilmestasidki kontserti huumor ja veidrused, sest õnnetuseks ei möödunud kõik ilma väikeste tehniliste viperusteta. Kui lauljatari kõrvamonitor tõrkuma hakkas ning seda parandama asuti, ei jätnud Poussa ja kitarrist Jarmo Saari publikut vaikusesse istuma. Koos esitati midagi, mis kõlas nagu maailma kõikide lugude popurrii, sest ilmselt on see midagi sellist, mis oleks võinud kesta ka kauem kui need mõned minutid, mis kulusid Kähärä monitori parandamiseks.

Enne muinasjutu lõppu palus lauljatar härdalt, et publik nende plaate ostaks, kuna nad ei saavat muidu koju sõita.