Kontserdikaja: JK: Laupäeva pärastlõuna Keith Jarrettiga

29. aprill 2007

Muusikud silmnähtavalt nautisid seda, mis nad laval tegid. Sama õhkus vastuseks publiku poolelt. Kuulajate arvamusi kuulas Katre Kasemägi.

Laupäeval Kumu auditooriumi kogunenud jazzisõpradel oli võimalus kuulata Art of Trio kontserti, pühendatud Keith Jarrett’i muusikale. Publikuni toodi Jarrett’i teoseid tema muusikukarjääri eri perioodidest. Ettekandele tulid näiteks „So tender”, „Rainbow”, „Love Number One” jpt. Ryo Kawasaki, Toivo Unti, Brian Melvin’i pingevaba ja tasakaalukas jazz muutus lõpus rokilikumaks. Muusikud silmnähtavalt nautisid seda, mis nad laval tegid. Sama õhkus vastuseks publiku poolelt.

Kuulajatelt päris arvamusi Katre Kasemägi.

Kai (42), õppejõud: „Selline unine pärastlõuna. Hästi mõnus. Mina olen jazzu koha pealt tavakuulaja. Ometi võin öelda, et see ei olnud nii väga eksperimentaalne, aga samas väga hea stiiliga esitus. Kuidagi väga mõnusalt mängitud. Ta oli vahepealne – ei väga keeruline ega ka väga lihtne.”

Sirje Helme (57), Kumu direktor: „Ma olen väga suur Keith Jarrett’i austaja juba aastaid. Ma lihtsalt ei saanud seda kontserti endast mööda lasta. Arvan, et autor ise mängib alati muusikat autentsemalt, kuid improvisatsioonil on alati omad õigused. Mul oli igatahes väga hea meel, et sain sellele kontserdile tulla.”

Keith Williams (67), välismaalane: „Ma tean väga palju Keith Jarrett’ist. Ja see polnud Keith Jarrett. See oli interpretatsioon temast. Tema oli pianist, seega kui sa klaverit ei mängi, siis saad sa teda ainult interpreteerida. Minu arvates mängiti ilusasti, õrnalt. Aga Keith Jarrett polnud alati õrn. Ta oli õrn ja elegantne. See oli väga nauditav. Aga kui öelda, et see oli Keith Jarrett’i muusika, siis ma ka nii ei ütleks. Tema oli pianist. Aga omal moel väga nauditav, väga musikaalne ja väga ilus kontsert. Muusikud olid suurepärased.”

Mainu, endine kooliõpetaja ja väliseestlane Inglismaalt: „See oli väga huvitav. Ma ise ei tunne Keith Jarrett’i muusikat, aga mulle meeldis. Oli väga meloodiline. Huvitav oli kuulata seda kombinatsiooni – kitarret, bassi ja trummilööjat. Kuigi trummilööjaga harjusin ma väga kaua aega, kuna ta oli kogu aeg nii tasane. Mulle alati ei meeldinud see, et ta kogu aeg seda brushwork’i tegi. Mõnikord tundus ta nagu väga unine. Aga see oli võib-olla minu viga. Üldiselt oli väga tore.”