JK: L’Effet Vapeur improviseerib stsenaariumi järgi

26. aprill 2006

Kord nägi L’Effet Vapeur trummar Alfred Spirli oma trummide all lelu ja hakkas sellega mängima. Saksofonist Jean-Paul Autin leidis, et äkki saab seda heli kuidagi ära kasutada. Mis sai edasi?

Täna kasutab kolmeliikmeline ansambel improviseerimiseks ka mänguasju ning improviseerib laval julgelt. Kuid siiski stsenaariumi järgi.

Meestega käis juttu tegemas Karina Vabson.

L’Effet Vapeur koosneb ametlikult kolmest inimestest – vähemalt lava peal on kolm inimest. Kuid on olemas veel nende mänedžer ja helidisainer, kes võtavad aktiivselt osa kõigest, mis selle pisut naivistliku bändiga seotud on.

Mänedžer Charles on bändi ratsionaalsus, kuigi ka teda on raske ratsionaalseks kutsuda. Nad jätsid endist tõeliste prantslaste mulje, kes ei vasta kohe su küsimustele, vaid räägivad oma mõtetest. Bändisisene maailm on väga tihedalt seotud ka nende koomilise ja lapseliku folkloori muusikaga.

Intervjuus võtsid osa trummar Alfred, klarnetimängija Jean-Paul, klahvpillimängija Xavier ja bändi mänedžer Charles.

Mida tähendab L’Effet Vapeur prantsuse keelest?
A: See tähendab aura efekti. Aga me ei pannud mingit erilist mõtet sellesse. Igaüks, kes meie kontserdile tuleb, peab ette kujutama, mida see võiks tähendada.

Kuidas te koos kohtusite?
A: See juhtus 14 aastat tagasi. Mina ja Jean-Paul mängisime koos juba ammu. Xavier liitus meiega palju hiljem.

Kuidas tuli idee mängida just sellist eksperimentaalset muusikat?
A: See idee oli minu oma ja Jean-Pauli ja Xavieri. Me lihtsalt vaatasime ringi, kuulasime tähelepanelikult ja korjasime kõik oma peadesse kokku.

Rääkige oma minevikust.
A: Kui ma sündisin, siis ma nutsin kõvasti. Siis ma läksin kooli ja kohtasin Jean-Pauliga. Me tegime oma bändi, hakkasime mängima jazzi. Hiljem meil on olnud väga erinev muusika kogemus. Keegi mängis pop-muusikat, keegi mängis folk-muusikat, keegi mängis virtuaalset muusikat, klassikalist muusikat. Meil on väga rikkas muusikaline kogemus, oleme proovinud ka rock-muusikat ja kõike-kõike. Lõpuks olime kõik kohtunud ARFIs ja hakkasime neljakesi töötama. See oli hea idee panna kokku kõik muusika elemendid ja hakata tegema midagi uut.
Alguses me eriti ei improviseerinud. Kuid ikkagi töötasime kõvasti stuudios, tahtsime muusikast tõelist rõõmu tunda.

Kas improvisatsioon on teie jaoks emotsionaalne või intellektuaalne protsess?
X: Arvan, et igaühe jaoks meist see on isiklik küsimus. Tegelikult ei saa puhtalt öelda, et see on ainult emotsionaalne või ainult intellektuaalne protsess. Mõni tunneb improvisatsiooni rohkem, aga mõni mõtleb selle peale vähem. Need protsessid toimuvad ikkagi koos selleks, et teha head muusikat. Sa pead siiski olema valmis improviseerima, pead olema erilises meeleolus. Me improviseerime, kuid asjad ikkagi käivad mingi stsenaariumi järgi.
J-P: Alati, kui me mängime koos muusikat ja improviseerime, me lindistame seda. Pärast kuulame ja valime mingid huvitavad katkendid. Nii me muusikat kirjutamegi. Siin on kaks olulist poolt – emotsionaalne ja ratsionaalne.

Kuidas te avastasite mänguasjade heli?
A: Ühel kontserdil ma nägin, et midagi oli mu trummide all ja hakkasin siis selle asjaga mängima. Aga Jean-Paul ütles, et ma peaksin selle heliga töötama, vaatama, mis teha saab. Selleks, et jõuda millenigi, nagu näiteks meie jõudsime mänguasjadeni, sa pead kogu aeg valima, mis muusikat sa tahad mängida ja kuidas sa seda teha tahad. Sa pead tõesti väga palju valima.

Mida teilt tulevikus oodata?
C: Meil valmivad uued projektid. Olen juba kokku leppinud, et Pori Jazzil meil tuleb huvitav projekt tantsijaga. Teine projekt valmib kinoanimatsiooniga. Ja meie kolmas projekt on see sama, mida me Eestis ka teeme.
X: Projekt tantsijaga on puhas improvisatsioon! Meil ei ole mingit ideed, mis muusikat me hakkame mängima ja tantsija ei tea, mida ta hakkab tantsima. See on väga erinev teistest kontsertidest. Pori Jazzil me esineme kolm päeva järjest.

Kas te olete närvis enne kontserti?
A: Ei, me jätame aega selleks, et enne kontserdi natukene jalutada ja me pole üldse närvis.

Mis inspireerib teid muusikat kirjutama?
X: Kõik. Me peame olema tähelepanelikud. Vaatama, kuulama, mis kõrval toimub. Kui me koos mängime, siis tulevadki uued ideed. See on tööprotsess. Kui mina ei tööta, siis mul ei tulegi pähe midagi, et oh, ma tahan kirjutada just seda. Vahepeal tuleb, aga ikkagi väga harva.

Kas teile meeldis The Bad Plus’i kontsert? A: Not at all. I mean not all. (Üldse mitte. Ma mõtlen – kohe üldse-üldse mitte.) (naerab)
X: Olin nende kontserdil teist korda. Üks kontsert oli Prantsusmaal ja see oli täpselt samasugune nagu siin Eestis. Nad mängivad väga hästi, kuid ma tunnen vahepeal, et nad mängivad liiga rangelt just seda, mida nad nende arust peavad mängima.