JK: L’effet Vapeur mängis kuulaja kannatuse piiril

25. aprill 2006

L’effet Vapeur´il jagus mängulusti sedavõrd, et mänguasjad ka publikusse lendasid.

Esmaspäeva õhtul tehti Draamateatrist tsirkust. Tsirkuseartistideks olid trio L’effet Vapeur’i humoorikad liikmed. Kolm eakat prantslast täitsid saali millegi nii ootamatuga, mis tükiks ajaks pahivks lõi. Muusikale lisaks saadi osa omamoodi teatritükist.

Helen Oja kirjeldab toimunut.

Alfred Spirli, kes ametlikult oleks justkui trummar, on tegelikult väikest viisi riistvõimleja. Tema trummikomplekt, millest julgelt poole moodustasid mängukannid, meenutas mängimisest sassis lastetuba. Spirli ei juhatanud kontserdi sisse mitte mõne trummisoologa, vaid kummipaelaga vehkides, mille külge kuljused ja kellukesed kinnitatud olid. Kõlinale ühines sämplerist Xavier Garcia.

Sämplid kujundasid kontserdi tõeliselt erikülgseks. Kord kõlasd puldist bassikeeled, järgmiseks vedurivile, mootorsaag ja viimaks inimeste jutuvada. Jean-Paul Autin esindas trios kõige traditsioonilisemaid pooli – saksofon, klarnet, bändžo, kuid temagi pillivalik ei võinud sellega piirduda. Üsna kardinaalne oli helesinine huulikuka tuuletoru, mida Autin demonstratiivselt biidile peale mängis.

Garcia ja Spirli kahekesi mängitud muusika oli tihtipeale kui mõne rallimängu taustamuusika. Äärmuslikust abstraktsus kõlas Autini puhtakõlaline saksofon või klarnet nagu eksinu, koduteed otsiv hääl. Oli küll veidike omaette, aga helge ja väga kaunis. Need kaks pilli vaheldusid aega-ajalt nii kiiresti, et mulje jäi nagu oleks Autin neid korraga mänginud. Pea igas loos tõusis peale mõneminutilist tohuvapohu esile kindel ja süsteemne rütm ja kokkumäng. See pakatas võimsusest ja kogemusest, mis neljateistkümne koosmängitud aasta jooksul talletatud on.

Kui välja jätte mõned rahulikud palad, siis läbivaks osutus kuulajate kannatuse piiril mängimine. Kogu intensiivsus ja üllatused, mis esitati tiksus mõnigi kord taluvuse ääremail justkui mõnel finišisirgel. Muusikute nägudest võis välja lugeda aga seda, et just sellistel momentidel saavutati õige fiiling ja vaimsed kõrghetked, läbi selle sulati üheks.

Alfred Spirli jäi kuulajatele vistiski kõige eredamalt meelde. Kui paljud trummarid patseerivad laval ringi vehkides õngedega, mille otsa sulg riputatud? Julgen arvata, et see oli ka ainust kontsert Jazzkaare raames, kus publikut nii muuseas lavalt mänguasjadega pillutakse. Spirli mängumaa ei piirdunud siiski ka leludega – hoopis kohvikannu ja miksriga sel korral.