JK: Liisi Koikson: pole paha proovida erinevaid žanre

26. aprill 2007

Üks minu kavadest on regilaulul põhinev ja teisega teen kummarduse Joni Mitchellile, pannes tema lugudesse natukene ennast, ütleb Liisi Koikson.

Liisi Koikson on Eesti muusikamaastikul tuntud nimi juba aastaid. Peamiselt muusikalidega seotud olnud laulja on viimasel ajal eelkõige keskendunud sooloprojektidele. Tänavusel Jazzkaarel kahe totaalselt erineva kavaga üles astuva Koiksoni kontserte on seni saatnud suur edu. Ühel vihmasel laupäeval nõustus laulja usutlusega.

Liisi Koiksoniga vestles Ester Eggert.

Mis üldsõnaliselt iseloomustaks Teie ülesastumisi tänavusel Jazzkaarel?
Ma ei teagi. Kontserdid on suhteliselt erinevad. Kaks kontserti – kaks kava. Joni Mitchell ja Helletused. Nad on täiesti erinevatest maailmadest. Üheselt neid kokku võtta ei saa. Üks on regilaulul põhinev ja teine ameerika lauljal, muusikul, heliloojal – väga sellised tekstirohked ja keerulised lood.

Kas suure rahvahulga ees esinemine on Teie jaoks mugav tegevus?
Ei ole. See tekitab ikka pabinat. Kui on nii palju inimesi, siis on ka sama palju arvamusi…

Kas mäletate mis võis olla päris esimene laul, mida Te publiku ees laulsite?
Lasteaias ma vist laulsin küll palju. „Väikese venna kikuke“ oli laul, mida ma viieaastasest mäletan.

Miks te näiteks ooperilauljaks saada ei tahtnud?
Ei oskagi öelda. Ma ei ole sellise klassikalise muusika austaja kunagi olnud. Meil kodus ei kuulatud ka klassikalist muusikat. Anu Kaal mulle meeldis küll kunagi, aga seda ka ainult tema ühe laulu pärast. Ma ei ole sellele kunagi mõelnud.

Kas oli lihtne leida tee eesti publiku südamesse?
(Mõtlikult) Ei.

Aga ometigi olete selle leidnud.
Tore. Aga ma ei oska öelda, kuidas, ega anda mingeid nõuandeid teemal, kuidas ma seda tegin.

Olete ühes kunagises intervjuus öelnud, et keegi ei võta tõsiselt alla 25- või 30aastast jazzitari. On see arvamus muutunud?
Minu arvamus on muutunud selles suhtes, et ma võib-olla ei tahagi enam niivõrd jazzilaulja olla. Vähemalt mitte selle sõna otseses mõttes, mingi kalle sinnapoole küll on. Eks ma olen varsti 25 ka juba ja siis võib-olla kõik muutub.

Kas kavatsete veel kunagi proovida Muusikaakadeemiasse sisse astuda?
Ma ei tea. Praegu vist küll mitte.

Mis on saanud Teie muusikalitähe karjäärist?
See on asendunud muude projektidega ja ma arvan, et vaheldus on hea. Muusikalid hakkasid ehk ennast vaikselt ammendama. Ühte rolli ma siiski teen praegu „Romeos ja Julias“, mis nüüd kevadel uuesti tuleb. Ma arvan, et ei ole paha proovida nii ühel kui ka teisel alal.

Miks Joni Mitchell?
Ta kuidagi jäi minusse, kui ma teda kuulasin, hakkas mulle väga meeldima. Ma leidsin temaga sarnasusi… endas ka, võib-olla. Tal on väga ilusad lood.

Kas Te ei karda, et Mitchelli looming jääb suurele osale publikust keeruliseks ja see teine osa hakkab tegema liigseid võrdlusi originaaliga?
Jah, seda ma kartsin küll. Meil üks kontsert juba oli, Türil. Enne seda kartsin, et inimesed äkki ei saa aru, sest tekst on inglise keeles ja mitte just kõige lihtsamate killast. Aga muusika on ju ilus. Meil läks tegelikult see kontsert väga hästi. Ma ise üllatusin ka, et inimesed selle nii hästi vastu võtsid. Me ei üritagi siin kedagi üle trumbata ja nagunii ei suuda sama hästi teha kui Joni Mitchell. Ma lihtsalt teen talle väikese kummarduse ja üritan panna tema lugudesse natukene ennast ja tema lugusid tutvustada neile, kes neid veel kuulnud ei ole.