JK: Lizz Wright lummas kauni hääle ja malbe olekuga

03. mai 2012

Lizz Wright astus Nokia Kontserdimaja lavale siis, kui esimesed taktid Neil Youngi laulust „Old man“ olid juba kõlanud. Kui ta suu avas, sai sedamaid selgeks, et tegu on looduse poolt ainukordse hääle kingiks saanud lauljatariga.

 

Nokia Kontserdimajas toimunud kontserti kirjeldab JK veebireporter Marje Ingel.

Minule polnud see esimene kord kontserdil Lizz Wright’i kuulda, kuid ikkagi pani tema erilise tämbriga vokaal mul värinad üle selja jooksma.

 

Olles tuttav ka tema plaatidega, pean tunnistama, et salvestistel kipub mingi komponent tema häälest kaduma minema, ta nagu hoiaks ennast tagasi. Kontserdil aga oli tema hääl vajaduse korral jõuline ning kohati peaaegu mehelikult sügava tämbriga, sarnanedes ajuti Tracy Chapmani omaga. Võrdlus on kohane ka seetõttu, et Wright kirjutab samuti ise laule nagu Chapmangi, ehkki pole autorina veel sama viljakas.

 

Kontsert kulges laulvate laulukirjutajate ja folkmuusika radadelt gospeli kaudu rock’i rütmideni, mis jumalasõnale jõudu juurde andsid. Religioossest perest pärit Wrighti laulud ei kanna siiski otseselt usukuulutuse sõnumit. Isegi tõsiuskliku sisuga laule esitas ta pigem mõtliku sisekaemusena kui väljapoole pööratud veenmisena. Seetõttu ei meenunud Lizz Wrighti kuulates tema temperamentsemad mustanahalised kaasmaalased, vaid pigem Tanita Tikaram ja soulilikumate laulude puhul eriti Annie Lennox, kelle oskust kargema ja jahedama interpretatsiooniga ikkagi kuulajale naha vahele pugeda näikse Wright jagavat.

 

Stilistilises mõttes ulatus Wrighti haare korraks aga isegi country‘t hõlmama, enne kui ringiga jazz’i juurde jõudis. Kokkupuude jazz’iga oli sel kontserdil siiski põgus, piirdudes džässilike versioonidega lauludest „A lover is forever“ ja „Stop“. Džässifestivalile kohaselt said bändi muusikud ruumi ka improvisatsioonideks, kuid soolodest rohkemgi avaldas muljet nende suurepärane kolmehäälne a cappella saatelaul. Lizz nimetas neid tänulikult oma reisiperekonnaks, veendes kuulajat, et nood pillimehed on sama lihtsad ja südamlikud inimesed nagu Lizz isegi.

 

Kontserdi lõpus lasi lauljatar aga oma häälel senisest võimsamalt kõlada, kuulutades: „I’m coming home“ („Ma tulen koju“). Koju Lizz siiski veel ei pääsenud, sest publik nõudis lisalugusid ning need ei jäänud tulemata. Kauni saateta laulu „Silence“ järel anti hoogu funky-rütmidele, mis toetasid gospellugu „Walk with me, Lord“ ning andsid sobiva eelhäälestuse samal õhtul Merepaviljonis esinenud ansambli Brand New Heavies kontserdile.

 

 

Lizz Wright 27. aprillil kell 19 Nokia Kontserdimajas

 

Koosseis:

Lizz Wright – laul

Robin Macatangay – kitarrid

Glenn Patscha – klahvpillid

Nicholas D’Amato – basskitarr

Jonathan Rix – trummid