JK: Maag tuli Eestisse

26. aprill 2008

Maag Roy Ayers võlus südaööl päikese välja, võttes kiired helideks. Heatujulise ja muheda kontserdi lõpuks jäid kõrvu helisema ilusad meloodiad ja sillerdavad vibrafonikäigud. Laura Paju vahendab Rock Cafes toimunut.

25. aprillil esines Jazzkaarel legendaarne vibrafonimängija, laulja ja helilooja Roy Ayers. Vanameister oli endiselt suurepärases vormis ning jagas kuulajatega lahkelt oma rikkalikku pärandit.

Laura Paju räägib Rock Cafe kontserdist 25. aprilli hilisõhtul.

Roy Ayers võlus elektrivibrafonist helisid välja sellise tundega, justkui olnuks ta maag, kes parasjagu jänest kübarast välja tõmbab. Tema mäng oli ülimalt meisterlik ja just sellise kergusega esitatud, mida toob endaga kaasa hetkes loomise maagia.

Lisaks meisterlikule pillikäsitlusele paistis ka bändimeeste vaheline klapp olevat suurepärane. Nad nautisid iga üksikut heli ning improvisatsioonilist mõttevälgatust. Kui saksofonist Raeford Gaskins jälle mõne peadpööritava soologa hakkama sai, paistis ka Ayers meeldivalt üllatunud olevat.

Ayersi bändi jaoks polnud tehniliste soorituste ja hea koosmängu kõrval vähem oluline ka show ja naljatlemine. Üheks tipphetkeks võib lugeda Ayersi bändi tõlgendust Dizzy Gillespie loost „Night in Tunesia”. Ülikiire fusionliku energiaga esitatud palas tõestas iga pillimees oma absoluutset meisterlikkust.

Kõige enam küttis rahvast üles bassist Donald Nicks, kes metsikute käikudega kogu oma pilli ulatuse läbi käis. Seepeale koondusid tema ümber rõõmsad ja abistavad bändimehed, kes andsid talle juua ja pühkisid higi ta laubalt. Rahvast naerutav show korraldatud, võttis Nicks ootamatult huulile hoopis suupilli ja tõmbas paar mõnusat törtsu, rahvast veelgi enam naerma ajades. Trummar Lee Pearson aga otsustas keset ägedalt trummisoolot jätkata ühe trummipulgaga, hoides teist pulka tasakaalukalt oma pealael.

Kui jätta kõrvale eelmainitud jazzivõtmes pala, siis püsis Ayersi kava muhedal soul-funk- r’n’b lainel, mida vürtsitasid fusion’i sugemetega soolonumbrid. Vaatamata sellele, et mõningate palade, nagu „Keep on Walking” tempo ja õhustik on aeglased, suutis Ayersi bänd siiski osavate kulminatsioonidega pinget üleval hoida. Sellele aitasid kaasa ka taustalaulja Jon Presley ergutav tants, millega ta nii pillimeeste kui ka rahva tuju üleval hoidis.

Jätkuvalt moodne pala 70ndatest „We Live in Brooklyn Baby” sai Rock Cafes sujuvalt uue tähenduse – „We live in Tallinn Baby”. Tulemata ei jäänud ka superhitt „Everybody Loves the Sunshine”, mille peale Ayers päikseprillid eest ära võttis, et selgemini valgust näha. Ka publik pandi kaasa laulma, sest Ayersi meelest on loo sõnad väga lihtsad: „Feel, what I feel, when I feel, what I feel, in the sunshine!” Maag võlus südaööl päikese välja ja võttis kiired helideks. Heatujulise ja muheda kontserdi lõpuks jäid kõrvu helisema ilusad meloodiad ja sillerdavad vibrafonikäigud.

Roy Ayers (USA)
25. aprillil kl 22 Rock Cafes

KOOSSEIS:
Roy Ayers (vibrafon, laul)
Jon Presley (laul)
Raeford Gaskins (saksofon, klahvpillid)
Mark Adams (klahvpillid)
Donald Nicks (bass)
Lee Pearson (trummid)