JK: Mängu võlu – Jazzkaare jämm Clazzis

24. aprill 2008

Kohe algul tekkis muusikute vahel harvanähtav klapp. Mitu lugu mängiti sedavõrd kiires tempos, et bassisti käe liikumist vaadates sellal, kui ta n-ö sammuvat bassi mängis, oli raske uskuda, et see ülepea võimalik on. Muusikute pillerkaari Clazzis kirjeldab Marje Ingel.

Jämmi puhul kehtib filmist „Forrest Gump“ tuttav ütlus: elu on nagu assortiikarp, iial ei või teada, missuguse täidisega kompvek sulle satub. Vähemalt jazzfestivali ajal on aga absoluutselt kindel, et tegu on millegi äärmiselt maitsvaga, seepärast tasub jämmiklubil silma (ja kõrva) peal hoida.

Marje Ingel jagab Clazzi-muljeid.

22. aprilli õhtul andis Clazzi majabänd Peedu Kass Quartet jämmijatele ainult n-ö kammertooni ette: paarikümneminutilise mängu järel astusid Jussi Kannaste, Jürmo Eespere, Ville Pynssi ja Peedu Kass poodiumilt maha ning andsid teatepulga järgmistele.

Nood ei lasknud end kaua oodata: trummide taha istus Tanel Ruben, Jussi Kannaste võttis uuesti saksi kätte ning nendega ühines Torsten Goods koos oma trio-kaaslaste Jan Miserre ja Lars Gühlckega.

Kui Torsten Goods lauljana oli õhtusel kontserdil Vene teatris piisavalt särada saanud, siis kitarristina oli Goods end kontserdil ilmselt vaevu soojaks mänginud. Vahepeal noobli beeži ülikonna mugavamate teksade ja T-särgi vastu vahetanud mees lausa kibeles mängima.

Kohe algul tekkis muusikute vahel harvanähtav klapp. Mitu lugu mängiti sedavõrd kiires tempos, et bassisti käe liikumist vaadates sellal, kui ta n-ö sammuvat bassi mängis, oli raske uskuda, et see ülepea võimalik on. Ka kitarril pole ma vist nii kiirelt akordidena mängitavat soolot näinudki.

Muusikute vahel toimiv „keemia“ oli nii tugev, et lihtsalt pidin seda ka neile endile ütlema, kui nad lavalt maha tulid. Neist jäi mulje, nagu oleksid nad kogu elu koos mänginud. Torsten Goods kommenteeris, et õigupoolest nad mängivadki, pidades ilmselt silmas oma triokaaslasi. Samuti möönis ta, et trummar oli hea.

Tanel Rubeni kommentaar pärast etteastet oli: „Ma ei teadnud ühtegi lugu, aga mul lihtsalt pole kompleksi“ – veelkordne kinnitus, milline kullatükk Tanel Ruben trummarina on!

Laval vahetusid koosseisud: uuesti Peedu Kassi kvartett, seejärel klaveril Eespere asemel Randalu, tagasi lavale läks ka Torsten Goods.

Vahepeal ilmusid lava äärele köögist toodud kastme- või fritüürianumad. Kell 00:45 võetigi kööginõud kasutusele – mängijaks Jacques Tellitocci löökpilligrupist TH8. Pärast järjekordset koosseisuvahetust jäädi pikalt mõttesse, millist lugu mängima hakata. Pausi täitsid publiku rütmiline plaksutamine ja trummibiit, mille põhjale pärast pikka ootust lõpuks Jussi Kannaste hakkas mängima Duke Ellingtoni „Caravani“ teemat.

Märkamatult oli klahvpillide taha sattunud Stefan Bauer. Samas loos sooritas prantslane pottidel-pannidel hiilgava soolo! Lavale astus ka alates neljapäevast Clazzis soolokavaga esinev Tia Carroll ja laulis “Summertime’i”. Lõpuks liitus kentsaka koosseisuga Tiit Kikas, käsitledes oma elektriviiulit nagu kitarri.

Kahjuks saab aga iga pidu ükskord otsa. Selleks õhtuks pandi pillid kotti, et järgmisel päeval jälle kohtuda.

22. aprillil kell 22.00 Jazzkaare jämm restoranis Clazz

Majabänd:
Peedu Kass – bass
Jürmo Eespere – elektriklaver
Jussi Kannaste – saksofon
Ville Pynssi – löökpillid

Laval käisid ka:
Torsten Goods – kitarr
Jan Miserre – elektriklaver
Lars Gühlcke – kontrabass
Tanel Ruben – trummid
Kristjan Randalu – elektriklaver
Jacques Tellitocci – löökpillid
Stefan Bauer – elektriklaver
Tia Carroll – laul
Tiit Kikas – elektriviiul