JK: Märkmeid David Liebmani õpitoast

14. mai 2011

Maailma üheks parimaks saksofonistiks peetav David Liebman andis Jazzkaare ajal 3-päevase õpitoa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Õpituba alustas ta ülevaatega enda saksofonistiks kujunemisest. Liebman pidas sellest rääkimist vajalikuks, sest tema lugu on seotud jazzi ajalooga.

Õpituba külastas Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Sündida 1946. aastal New Yorgis tundub ideaalse stardipauguna, et saada maailmakuulsaks jazzmuusikuks, kuid David Liebmani lugu kuulates saab selgeks, et see polnudki nii lihtne. Pärast mitu aastat ootamist ja ema mangumist sai noor David 12-aastaselt endale tenorsaksofoni, jazzist polnud ta aga veel kuulnudki, nagu muide teisedki tema kodukandis Brooklyn’is.

Kui Liebman teismelisena esmakordselt Birdlandi jazziklubis John Coltrane’i mängimas kuulis, ei suutnud ta uskuda, et see oli sama pill, mida temagi õppis, nii erinev oli kõla. David otsustas, et hakkab nii sageli kui võimalik selles klubis käima, sest jazzi ei õpetatud toona üheski koolis, seda võis õppida ainult kuulamise ning katse-eksituse meetodil. Lõpuks leidis Liebman õpetaja, aga esimene tund kujunes läbikukkumiseks, sest ta ei suutnud otse õuest tulles külma pilliga heliredelit mängida. Tund kestis vaid ühe minuti ja läks talle maksma 25 dollarit! Tolleks õpetajaks oli pime muusik Lennie Tristano, kellele ei meeldinud Coltrane’i mäng, sest tema ideaaliks oli Charlie Parker.

Nooruke Liebman ei teadnud tollal õpetaja ideaalidest midagi, aga tema iidoli Coltrane’i halvustamine oli siiski liig, rohkem ta Tristano juurde ei läinud. Selle asemel küsis ta semult, kes mängib kõige rohkem John Coltrane’i moodi. Vastati, et Charles Lloyd. Õige pea otsiski Liebman Lloydi üles ja küsis, kas too õpetajana ka tegutseb. „Ei,“ vastas Lloyd, „aga sina võid homme tulla“.

Pärast pikki katsumusterohkeid õpipoisiaastaid jõudis David Liebman kõrgeimale võimalikule astmele muusikukarjääris enne lõplikku iseseisvumist, ehk n.ö. toiduahela tippu nagu ta ise seda nimetab: „Nobody eats Miles Davis!“ Miles’i bändis veetis ta kaks aastat, 1974. a. esineti ka Carnegie Hallis ja see veenis lõpuks tema ema, et poeg on kuhugi jõudnud.

Sellega on seotud üks tore lugu. Paar aastat pärast Miles’i ansamblist lahkumist, kui Liebmanil oli juba oma bänd, läks Liebman talle külla. Poksihuviline Miles seisis oma kodu külalistetoas trepi ülemisel astmel ja jälgis ükskõiksel pilgul talle lähenevat Liebmani. Kui Liebman oli temani jõudmas, lõi Miles talle äkki hoobi kõhtu. Niisama, nalja pärast, et teda proovile panna. Liebmani head reaktsiooni ja tema kõhulihaste valmisolekut nähes kommenteeris Miles: „Ahhaa, ka sulle meeldib olla ansamblijuht!“ Milesi loomus olevatki olnud just niisugune, ettearvamatu.

Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu, sest David Liebmani peetakse praegu maailma parimaks sopransaksofonistiks ning eelmise aasta juunis nimetati Liebman oma õpetajatöö eest National Endowment for the Arts 2011. aasta Jazzi Meistriks (National Endowment for the Arts Jazz Master for 2011), auhinnaga kaasnes ka rahaline toetus 25 000 dollarit.

Vahepealsetesse aastatesse mahub Liebmani kujunemine pedagoogiks. Erinevalt temast on tänapäeva noortel muusikutel kõik võimalused saada korralikku jazzialast haridust.
Õpitoa spetsiaalselt saksofonistidele pühendatud osas meenutab Liebman, kuidas ta Joe Allardi juures tunde võtmas käis, ega saanud kuue kuu jooksul esimesest taktist kaugemale. Allard võttis seepeale välja Henry Gray paksu anatoomiaraamatu ning näitas talle pilti inimese ülemistest hingamisteedest ja häälepaeltest. Allard olevatki olnud nagu arst, kes aitas näha, mis on valesti. Ta oli juba tollal väga kuulus ja paljusid kuulsusi õpetanud, aga Liebman seda veel ei teadnud.

Tagantjärele tõdeb Liebman, et sai alles 10 aastat hiljem aru, mida õpetaja talle selgeks teha püüdis. Asi oli tema vales hoiakus, mis tekitas pingeid, mängida tuleb aga pingevabalt. Nüüdseks on Liebman ise andnud välja raamatu „Developing a personal saxophone sound“, mis koosnebki vestlustest tema ja Joe Allardi vahel. Raamatust on olemas ka videoversioon „Complete guide to saxophone sound production“.

Kuulamisel ja jäljendamisel on koolituses siiski endiselt oluline roll. Liebman soovitab täpselt ära õppida kuulsate meistrite improvisatsioone eri tüüpi lugudest ja tegelda nendega mõnda aega. „Kui matkite erinevate meistrite soolosid, siis õpite erinevaid kasulikke võtteid, lõpuks aga areneb meistritele toetudes välja teile ainuomane isikupärane stiil,“ tõdeb Liebman. Soolode õppimine on Liebmani sõnul nagu sõjaväkke või vangi minek, see lihtsalt tuleb läbi teha. „Samas kaasnevad sellega ka omad riskid. Ainult ühe eeskuju külge klammerdudes võite hakata talle ohtlikult sarnanema ja kaotada oma näo,“ hoiatab meister. Nii olevat juhtunud saksofonist Bill Evansiga (mitte segi ajada samanimelise tuntud pianistiga!), kes matkis oma iidoli David Liebmani mängu. Iidolile endale käis see muidugi närvidele ja ta käskis Evansil see jama ära lõpetada. Vastuväiteid ta kuulda ei võtnud, selle asemel käskis ta Evansil studeerida Sonny Rollinsi mängu. Kolme kuu pärast tuli Evans õnnelikuna Liebmani tänama, sest Rollinsi eeskujul oli ka tema enda mängustiil muutunud ja ta polnud enam Liebmani koopia.

Lõpetuseks peab Liebman vajalikuks rõhutada, et tuleb olla avatud. Tänapäeva jazzmuusik peab oskama mängida väga erinevaid lugusid, erinevaid stiile ja õppimine ei lõpe kunagi. „Tuleb olla vaba ja paindlik, sest kui teie ütlete, et ei, seda ma ei tee, sest see mulle ei meeldi, siis tuleb ja teeb keegi seda teie asemel. Kunagi ei maksa end sulgeda millegi uue ees, nii võtate endalt ära olulise kogemuse ja võimaluse õppida. Maitse-eelistused ei loe, ei tohi olla valiv. Valida saate siis, kui olete terve elu pilli mänginud ja endale juba nime teinud,“ õpetab Liebman.

Kui lähen õpitoa lõppedes temalt autogrammi paluma ja tänan teda kõigi nende lugude ja vahvate näidetega illustreeritud meeldejääva koolituse eest, naeratab Liebman soojalt ja sõbralikult ning ütleb: „Teaching is a show.“ „A wonderful show!“ lisan mina.

Mõistagi käsitleti õpitoas veel paljutki, mis käesolevasse kirjutisse ei mahtunud. Artikli täispikka versiooni loe Muusikaosakonna veebipäevikust: www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog