Kontserdikaja: JK: Maria Fausti jõuline sõnum ja kontrollitud kaos

22. aprill 2009

Ansamblil oli ühtne hingamine ja hästi sujuv kokkumäng, vaatamata sellele et Maria Fausti enda sulest pärinevad avangardistlikud palad polnud just kergete killast.

Maria Fausti ansambli kontsert KUMU-s 20. aprillil oli oodatult kõrgel tasemel. Kavas oli nii lugusid nende plaadilt “Bitchslap Boogie” kui ka uusi, mille järgmine live-esitlus leiab aset juba Kopenhaageni festivalil.

Publiku ja oma arvamusi jagavad Ivo Heinloo, Laura Paju ja Birgit Kastepõld.

Ivo: Kuulajaid oli kogunenud ühte Tallinna parima akustikaga kontserdisaali meeldivalt palju. See annab tunnistust Eesti džässisõbra väga heast maitsest. Publik oli üllatunud sellest, kui küpseks artistiks on kujunenud Maria Faust, kelle arenguga muusikuna on ka Eesti džässipublik end õnneks saanud viimastel aastatel kursis hoida, hoolimata sellest, et Faust Taanis elab. Võib-olla teeks Charlie Mingus, kui ta oleks praegu sama vana kui oma surematute bigbänditeoste loomise ajal, just taolist muusikat. “Lonely Woman” on vaid üks kontserdil esitamisele tulnud paladest, mille põhiteema tundideks kõrvadesse kaikuma jääb.

Laura: Saaremaal pärit Taanis resideeruv saksofonist ja helilooja Maria Faust rabas kodupublikut põnevate kompositsioonidega. Tema ansamblil oli ühtne hingamine ja hästi sujuv kokkumäng, vaatamata sellele, et Fausti enda sulest pärinevad avangardistlikud palad polnud just kergete killast. Imeline oli näha Tormod Melaas Holmi baritonsaksofonil peaaegu oma hinge seest välja puhumas ja kontrabassisti Adam Pultz Melbye’d meeletute käikudega võitlemas.

Fausti muusika oli nagu alateadvuse karje, sisemaailma moondunud südikus. Allasurutud hinge tumedam pool sai kontserdisaalis alasti eksponeeritud, aga see polnud üldsegi nii kole, räpane ja tõsiseks tegev, nagu oleks võinud arvata. Inimhinge insenerina oskas Maria Faust seda esteetiliselt nauditavas vormis eksponeerida ja mis veelgi tähtsam – kõige üle veel irooniliselt naerdagi. Publikut see igatahes külmaks ei jätnud.

Birgit: Kontserdi juhatas sisse Margus Vaher, kes vahendas kommentaari Maria enda suust, iseloomustamaks tehtavat muusikat: see on justkui rong, mis sööstab tundmatusse. Tegemist on loominguga, millest torkab kõrva elavus, jõulisus ning tugevus, mis kohati võib kuulaja kehas esile kutsuda värina, mida kogeb lennuki õhkutõusul või maandumisel, tekitades ihule kananaha. Lihtsalt nii eriline ja omanäoline. Kui kontserdi alguses oli külm, siis kontserdi lõpupoole läks soojaks. Lavalgi võttis baritonsaksofonimängija riideid vähemaks, mille kohta hääl publikust kostis: „Vaata, kui palju temal särke seljas on.“ Mainimata ei saa jätta kontrabassimängijat, kelle hingamine vaiksemates lauludes kõrvu kostus – sellega kinnitub teooria, et muusikat tehti jõuliselt, energiat nõudvalt.

Publiku arvamusi:

Margit Langemets, keeleteadlane:
Täiesti eriline ja teistsugune võrreldes eile kuuldud Ingrid Lukase kontserdiga. Olin varem Maria Faustist kuulnud, ent muusikast mul aimu ei olnud. Ühtpidi inspireeriv, teistpidi mõtlemapanev muusika.

Teet Raik, trompetist:
Väga kenad kompositsioonid. Muusika oli omanäoline ja jättis tervikliku mulje. Kuulsin Mariat Von Krahli baaris mõned aastad tagasi, võrreldes tolle ajaga on toimunud väga tuntav areng positiivses suunas.

Riho, 23, kunstiõpetaja:
See oli just see, mida ma ootasin. Kui tohib tõmmata paralleeli, siis Maria Faust on džässi Gerda Märtens ja Gerda Märtens on maali Maria Faust. Nagu loomaaed.

Tiit Lauk, pianist:
See ei ole minu hinge muusika, aga ega mul selle vastu ka midagi pole, kui ta hästi tehtud on. Siin oli päris huvitavaid ideid. Mehed oleksid võinud natuke vaeva näha enda lahtimängimisega, esimesed lood olid tuimad, ent pärast hakkas asi edenema ja muutus järjest huvitavamaks. Lugude asetus kavas oleks võinud olla ka läbimõeldum. Aga need on pisiasjad. Mul on tunne, et sellest materjalist saaks rohkem välja pigistada. Jõudu neile!

Johannes Tralla, teletöötaja:
Superenergia! Ma ei tea, mida neile seal Taanimaal toiduga sisse söödetakse. Liha neile ilmselt varases lapsepõlves ei anta, miks muidu üks Saaremaa tütarlaps on nii hästi toimima saanud ühe suurepärase kollektiivi. Just sellel hetkel, kui asi hakkab kontrolli alt väljuma, ilmuvad kusagilt Maria sügavrahulikud silmad ja üks peanoogutus ja sa saad aru, et kõik on omamoodi korrastatud, aga see on kõige ootamatum ja plahvatuslikum korrastus, mida ma ühes kontsertsaalis viimasel ajal olen kogenud. Superenergia ja supermuusikud, nad tunduvad laval kui 180 protsenti, võib vaidlustada, 200 protsenti. See on väga võimas! Ja huvitavad lähenemised compulsary jazz’ile.

Marta, pensionär:
Ma ei ole selle koha peal jutuinimene, aga mulle üldiselt meeldis. Eile käisin siin lastekoori kontserti kuulamas. Mõlemad kontserdid olid muljetavaldavad. Ise pole palju jazz’iga kokkupuutunud, aga mõnus oli, ei kahetse, et tulin.

Hanna, juhiabi:
Mulle meeldis rütmide vaheldus ja erinevad kõlad. Esile tooksin kontrabassi, see kõlas natukene teistmoodi. Oli variatiivne ning kohati oli kuulda ladina rütme.

Heili, ajakirjanik:
Kontsert oli muljeid tekitav. Tulin kontserdile, et teada saada, milline eestlane peitub põneva nime taha nagu Maria Faust. Mida ta seal Taanis teeb? Miks just need inimesed on ansamblis? Muljed on väga positiivsed ning tuleks teinekordki tema kontserdile. Minu jaoks oli veidi ebamugav saal. See oleks võinud olla vabam, hämar, saanud silmad kinni olla, klaasike veini. Saalis reas istudes polnud see kõige õigem tunne. Tahaks plaati ka kuulata, kuidas see muusika plaadi peal kõlab.

Rivo, töötab reklaaminduses:
Kujutan ette, et kontsert oleks mõjunud vahetumalt, kui see oleks toimunud näiteks No-teatri jazziklubis. Samas jällegi nii suure kollektiiviga võib-olla poleks sinna hästi mahtunud. Sellist asja on hea kuulamas käia just kontserdil, kus muusikud saavad improviseerida ja vabalt kõigel tulla lasta. Tegemist ei ole sellise muusikaga, mida näiteks autos kuulaks. Aga kontserdil asja vahetult kogedes on hoopis teine asi. Eriti, kui istuda esireas, kus on näha, kuidas inimene end peaaegu pildituks puhub. See paneb asja hindama. Eestis on vanad tegijad rohkem vaoshoitud, aga need muusikud mängisid küll väga tugeva emotsiooniga.

Leane, tegeleb digitaalreklaamiga:
Kihvt oli, hoopis teistmoodi kui see, mis ma varem kontsertidel kuulnud olen. Emotsionaalsus oli nende tugev külg, kui võtta kas või kontrabassimängija ja pianist, kes asjaga niivõrd hästi kaasa läksid.

Laura, sekretär:
Väga meeldis. Jõuline, energiline ja pani kaasa elama. Teadsin kontserdile tulles, et tegemist on Eesti päritolu Taanis elava muusikuga. Tekkis huvi, kuidas ta end üles töötanud on.

Kadri, tootmisspetsialist:
Ma ei ole jazzmuusikaga tegelikult väga kursis. Teadsin, et Eesti tüdruk mängib saksofoni ja see tundus vinge iseenesest, et ta on suutnud läbi lüüa ja need taani poisid endaga kaasa võtta. Mõtlesin, et tulen kuulan, mis muusikat ta teeb. Huvitav oli jälgida, kuidas on võimalik pille kasutada. Olen ise küll muusikaga tegelenud, aga see oli pigem klassikalisemat laadi. See siin keeras kõik pea peale. Lisaksin veel, et see oli väga õige koht kontserdi jaoks, ei oleks kujutanud ette mõnd klassikalisemat saali.

Rijo, kunstitudeng:
Saksa ekspressionism. Maria Faust ja tema bänd oleksid justkui Ernst Kirchneri maalilt välja astunud. Nende muusika oli kontrollitud kaos. Mulle tuli mitme loo puhul meelde Radioheadi „National Anthem”, see on ka suht saksalik, dadaismi vaimus. Kartsin pidevalt, et Fausti muusika jõuab sellise ühtse lõpplahenduseni, aga õnneks seda ei juhtunud. Pidev piiri peal kõikumine lisas põnevust ja mõjus kokkuvõttes hästi.