JK: Melanhoolikute õhtupoolik Jazzkaarel

30. aprill 2010

Kui sakslaste Nostalgia Trio võis olla küll nostalgiline ja mõtlemapanev, siis UMA muusikat kurvameelsetele küll soovitada ei julge – võib mõjuda liiga rusuvalt ja depressiivselt.

Vihmase ja sombuse neljapäeva, 29. aprilli avas Jazzkaarel Nils Wogram Nostalgia Trio Saksamaalt, neile järgnes sarnane kooslus Eestist, koondnimetusega UMA. Kui esimest neist oli mitmekülgsem ja põnevam jälgida, siis UMA sugereeriva muusika saatel, tundus, võiks teha suisa teraapiaseansse. Selleks oleks vaja aga lamamistoole, mida Vene kultuurikeskuse väikeses saalis paraku polnud.

Kontserdimujeid jagab jazzkaar.ee veebireporter Marge Lumisalu.

Kindlasti on UMA-l oma kuulajaskond, kuna tegu on äärmiselt andekate muusikute ja huvitava helikeelega muusikaga. Samas, olles äsja kuulanud poolteist tundi stiililiselt samalaadset kontserti Wogram Trio esituses, oli teine, üle tunniajane annus aeglast ja monotoonsusele kalduvat muusikat veidi raskesti nauditav.

Sakslaste puhul oli eriline trio koosseisu kuulunud virtuoosne hammond-oreli mängija Florian Ross, kes kontserdi lõppedes tänas hammondit mängimiseks andnud kohalikku meistrit. Ka Dejan Terzic trummidel näitas erinevaid oskusi, sh maitsekat ksülofonimängu. Bändi juhtfiguuriks ja säravaimaks täheks oli aga siiski Nils Wogram ise. Helid, mis ta tromboonist välja puhus, olid imetlusväärsed, eriti pikad pianos mängitud noodid. Lisaks oma põhipillile ilmestas Wogram mõnd lugu ka kaasaümisemise ja meloodikapuhumisega.

Filmimuusikaks hästi sobivat helikeelt ilmestasid lava tagaseina projitseeritud videolõigud, mis olid loole sobivalt kas abstraktsed kujundid või urbanistlikku elustiili väljendavad.

UMA seevastu kostitas kuulajaid trompeti, kitarri ja erinevate löökpillide müstiliste helidega, mis viisid kuulaja mõttes rändama jäisesse tundrasse, kuumadele kõrbeväljadele, ookeanisügavustesse või hoopis unenägudemaale.

Kitarrist Robert Jürjendal toimetas väsimatult live-elektroonikaga, mis võimaldas üksteise peale mängida mitu kihti erinevaid käike, muuta sounde ja teha muud põnevat. UMA firmamärgiks paistab olevat paaritaktine juhtmõte, mis jäetakse luupima ja millele siis lisatakse kitarri ja trompetiga uusi kihte ja kaunistatakse erinevate löökpillide kõikvõimalike helidega. Viimast tegi väga meisterlikult Andi Pupato Šveitsist, kelle löökpillidearsenal oli muljetavaldavalt arvukas.

Trompetit ja corno da caccia`t mängiv Aleksei Saks rääkis lugude vahel põgusalt bändist ja ettekantavatest lugudest, andes ühtlasi teada, et enamik kontserdil mängitavatest paladest on pärit UMA vastilmunud plaadilt „Hymn To Undiscovered Land“.

Kokkuvõtteks – kui sakslaste Nostalgia Trio võis olla küll nostalgiline ja mõtlemapanev, siis UMA muusikat kurvameelsetele küll soovitada ei julge – võib mõjuda liiga rusuvalt ja depressiivselt.

Kontserdi fotogalerii
Publiku arvamused

29. aprillil kell 18.00
Vene Kultuurikeskuse suur saal

Nils Wogram Nostalgia Trio (Saksa)
Florian Ross – Hammond B3
Nils Wogram – tromboon
Dejan Terzic – trummid

29. aprillil kell 19.30
Vene Kultuurikeskuse väike saal
UMA & Andi Pupato (Eesti-Šveits)