JK: Moosekant aknal: „Come on, ha-ha-haa!“

24. aprill 2012

Kell 17.00 ilma hilinemiseta avaneb esmaspäeval My City Hotel’i (Jazzkaare välisesinejate majutuspaik ja ühtlasi JK pressikeskus Vana-Posti tänava nurgal – toim.) aken, mille äärele seab end sisse tunnustatud šoti slide-kitarrist Dave Arcari. Säravvalge naeratusega sätib ta end aknalauale istuma, kõlgutades jalgu mõnusasti üle aknaääre.

Linnaruumidžässist jagab muljeid Marion Pärtin.

Et olin Dave’i mõni nädal varem pooljuhuslikult Pärnus Kentuki Lõvi Pubis näinud, siis teadsin, mida temalt oodata. Õigemini ei saanud ma jätta seetõttu kasutamata temaga uuesti kohtumise võimalust.

Dave on sedavõrd huvitav vaatepilt, et isegi kui tema muusika- või mängustiil ei istu, tahaks ikkagi teada, mis ta järgmisena ette võtab. Üks võimalik variant on, et Arcari pöörab oma silmad pahupidi ja häälitseb nagu kollionu laste halvimates unenägudes. Seejärel mainib ta silmsidet vältivatele möödakäijatele, et: „I’m actually quite nice, HA-HA!“ või hüüatab valjuhäälselt oma firmalause „Come on, ha-ha-haa!“, mille lõpetab käre naer. Või suunab aeg-ajalt oma laulu mõne inimese poole, manades ette veenva näo ja tungides üksisilmi „ohvri“ sügavamatesse hingesoppidesse, ning seejärel naeratab kelmikalt. Lisaks viskab Dave lugude vahel publikuga nalja ja kommenteerib möödakäijaid. Nimetatud väikeste nippide abil saavutab ta kuulajaskonnaga suurepärase kontakti.

Vähesel määral on temas midagi lapsikut. Ta sipleb ja niheleb, sest aknal istudes ei saa ta oma energiat võrdväärselt laval liikumisega välja elada. Sisemist rahutust maandavad imekiirelt mööda kidrat jooksvad üliosavaks treenitud näpud ning tema kare kähe hääl suudab isegi ehitusautost üle kõlada.

Dave Arcari rockabilly’st ja deltabluusist inspireeritud muusika mõjub nii värskena viimasel ajal huviorbiidis olevate artistide kõrval. Dave lendab publikule julgelt peale, lihtsalt kütab täie rauaga ega hoia end tagasi ka siis, kui kuulajaid on napilt kümme. On ilmselge, et mees tõeliselt naudib seda, mida ta teeb.

Taevast kallav vihm ei heiduta ei artisti ega ka kuulajaid. Köitev vaatepilt – habemik aknalaual – peatab tervelt viieks minutiks nii mõnegi oma igapäevatoimetustes siit vanalinna piirilt mööda kiirustava asjaajaja. Olen veendunud, et mitmedki neist mõtlevad: „Kes see siin niiviisi karjub, kes ta on selline?!“

Ilmselt on Dave Arcari tegelikult soe ja heasüdamlik inimolend – mis siis, et teeb siin aknal istudes koletise häält. Arvatavasti on tema loomusesse segatud ka paras annus heas mõttes hullust, nagu rokkaritele kohane.

See pika habemega vana rokipeer pakub täiesti omaette ooperina meelelahutuslikku muusikaelamust, tal on džässiilmas ajada omanäoline rida. Siiralt soovitan tema tegemistel silma peal hoida – ehk leiab Dave juba peagi pärast Jazzkaart taas tee Eestimaale.

Dave Arcari kontsert My City Hoteli aknalaual ei maksnud ühtegi eurosenti ja liigitub minu silmis kategooriasse „Parimad asjad siin elus on tasuta“.

My City Hotel, 23. aprill 2012, kell 17.00

Jazziaken: Dave Arcari
Koosseis:
Dave Arcari – vokaal, kitarr