JK: Muinasjutukingadest pulbitseva energia ja rütmide rüppe

27. aprill 2012

Õues on kevad ja kus on kevadet, seal on ka Jazzkaar. Ning kui juba on Jazzkaar, siis võib kindel olla, et leiab aset üks enneolematult maagiline, pööraselt hinge raputav ning elamuste- ja imederohke džässimaraton. Nii seekordki, kui helidemaratoni osaliseks sai neljapäeval Merepaviljoni külastanud publik.

Kui alustuseks mekiti Joel-Rasmus Remmeli Trio muinasjutuhõngulist etteastet, siis hiljem võeti juba südame põksudes ning Rudresh Mahanthappa-Samdhi Quartet’i saatel ette teekond seitsme maa ja mere taha.

 

Ülevaate neljapäeval Merepaviljonis toimunust teeb JK veebireporter Anu Baranin.

Eelmisel aastal Elioni noore džässimuusiku auhinna pälvinud Joel-Rasmus Remmel pakkus seekordsel kontserdil kauneid tundeid ja põhjamaiselt kargeid ning meloodilisi rännakuid oma vastilmunud plaadilt „Lumekristall”.

 

Kus õhkõrn klaveritrillerdus jäi kõrvu helisema, seal lisandusid mahehäälne kontrabass ning rütmipilti vürtsitav trumm. Muusikas võis tabada end ette kujutamas nii kastepiiskadel sillerdavat hommikpäikest kui ka esimeste lumeräitsakate mänglevat lendu.

Eriti kaunist kõrvailu pakkus aga Heikko Remmeli osav kontrabassi käsitsus – kord sõrmitsedes, kord poognat kasutades, parajalt kiire ning toetav bassiliin vaheldumas lüürilise ja kandva helidemänguga. Kuigi kokkumäng tundus triol esiti toores, siis kaunist üldmuljet see ei rikkunud, vaid lisab ootust ja lootust üha uute ja veel omanäolisemate heliteoste sünniks.

 

Osavalt oli kahe nii eriilmelise kontserdi vahele pikitud Elioni džässiauhindade tseremoonia, kus selleaastased võidutsejad olid järgmised: Villu Veski – Elioni džässiauhinna laureaat, Kaspar Kalluste – noor džässitalent ja Aivar Trallmann – džässiedendaja auhinna kavaler. Kõik kolm laureaati said lisaks tunnustusele ka Tiiu Kirsipuu disainitud väärikad taiesed.

 

Pärast auhinnasadu jätkus õhtu juba Rudresh Mahanthappa-Samdhi kvartetiga. Avaloona tuli ettekandele energiast pulbitsev teos „Killer” ja hetkega oli õhus kirge, rütmide virvarri, temperamenti ning hiilgavat muusikat. Muusikud suutsid laval korraldada uskumatuid rütmikooslusi ja helisid, kus näiline „kaos” tundus sõrmevajutuse kaugusel olevat, ent osavalt muusikasse põimituna lahenes kiiresti ja allus korrale.

 

Mängleva kergusega pakkus suurepäraseid ning meisterlikke soolosid David Gilmore kitarril. Mida lugu edasi, seda rohkem mees end avas. Pidevalt töös olnud rütmigrupp oli kuuldav oma eksimatu täpsusega ning kohati liiga särtsu täis helikeele muutsid mahedaks kõrvu kostuvad bassiostinaatod. Justkui tasakaalus kellavärk vürtsikalt maitseka saksofoni mahlas.

 

Nauditav oli jälgida muusikute lavalist koostööd ning bändi kui tervikut, mis toimis algusest lõpuni. Puudust ei pidanud tundma ka huumorisoonest – kõik oli olemas ja just õigel ajal õiges kohas.

 

Kes jaksas, jäi kuulama ka õhtust Tingvall Trio kontserti. Usun, et ühe korraliku energialaengu ning muinasjutuliselt tänapäevase ja värvikireva teekonna võrra sai rikkamaks iga neljapäevaõhtune Jazzkaare külastaja.

 

Merepaviljon, 26. aprill 2012

 

Rudresh Mahanthappa-Samdhi Quartet

Rudresh Mahanthappa-Samdhi – saksofon

David Gilmore – kitarr

Rich Brown – bass

Gene Lake – trummid