JK: Muusika, mis paneb herned kasvama

03. mai 2010

Mari Hiiemäe: Kui ma hernes oleksin olnud, oleksin sellise kauni, harmoonilise ja esinejate koostöös hästisobituva kitarrimuusika peale nobedasti oma kasvusid päikese poole sirutama kibelenud.

Kitarrimuusika öö oli midagi hingele. Midagi ilusat ja harmoonilist, samas ulmeliselt professionaalset. Kellele meeldib kitarr, see oleks pidanud seda kuulma.

Kitarriöö mõtisklused Mari Hiiemäelt.

Aganal on kitarr täna väga hästi käes,” sain eelhäälestuseks tunnustava repliigi plaadimüüjalt. Ja oli tõesti. Pissarenkol samuti, öö peakangelasest Muthspielist rääkimata, kuigi tema esines kontserdi teises osas ja tema etteaste vorm ja sisu oli sel hetkel veel üllatus.

Esimese poolaja seisin seina ääres püsti ja sirutasin kaela, et eesseisjate peade vahelt midagigi näha. Paremat kohta poleks mul ka õiglane loota olnud, sest jäin paari loo jagu hiljaks ja ega väljamüüdud saalis poleks nagunii paremat paika leida olnud. Nägin Agana särki, ei olnud värviline. Muud ei paistnud, nii et kaela sirutamine ei tasunud ennast ära. Muidugi, kuna helid rääkisid visuaalist nagunii rohkem, ei olnud sellest ka lugu. Nii et kuulasin parem helisid ja muusikute selgitusi palade kohta.

Emotsiooni kujunemine käib umbes samamoodi nagu taime kasvamine seemnest. Seeme kukub mulda ja jääb ootama, mis temast saab. Siis on hoolast aednikku tarvis – küll tema hoolitseb selle eest, mis tarvis. Annab vett ja valgust, väetist ka kui vaja. Kitarrimuusika öö pakkus omalt poolt kõik, mis kitarrimuusikahuvilisel kuulajal emotsioonide virgutamiseks tarvis oleks võinud olla.

Ain Aganal ja Oleg Pissarenkol tuli aednikutöö väga hoolitsevalt välja. Üks rohis, teine kastis ja vastupidi. Süda sai lilli täis. Lisaplussi andis mängijate vaba suhtlemine publikuga ning sõbralikud kommentaarid lugude vahel. Kui juba inimkõrvale mõjus see kontsert rahustava ja tehniliselt hästiviimistletud iluelamusena, mida oli lausa lust nautida, siis päris herned oleks see muusika kindla peale ka õitsema ja kaunu kandma innustanud. Jah, kui ma hernes oleksin olnud, küllap siis oleksin sellise kauni, harmoonilise ja esinejate koostöös hästisobituva kitarrimuusika peale nobedasti oma kasvusid päikese poole sirutama kibelenud. Nii ma mõtlesin. Ja mõtlen praegu ka. Eks neid katseid ole ju tehtud, et taimedele on muusikat mängitud ja siis vaadatud, kuidas nende kasvutempo muutub. Tea, kas peaks õige Agana-Pissarenko kitarrimuusikaga herneste peal proovi tegema? Tulemus tundub paljulubav.

Muthspiel võttis pärast pooletunnilist kontserdi vaheaega teatepulga üle sealt, kuhu see eestlaste poolt jäi. Harmoonilised akordid, trillerdused, nobe näputöö. Vesi ja väetis. Veidi nostalgiliselt mõjuv instrumentaalkitarr. Lainetav klorofüll. Hoolas aednik oli temagi. Kõik kümme sõrme olid tal pühendunult tööd täis, et kuulajate emotsioonitaimed võimalikult suureks kasvatada ning samas enda muusikuosavusest täit ülevaadet anda. Jah, vähe hernestest, see muusika oma kohatises virtuooslikus ülikiirenduses oleks ka mutid oma urgudest maapinnale rokkima ajanud.

Muthspiel mängis ihuüksi, vahenditeks kitarr ja elektroonika. Kui Agan-Pissarenko duo jäi akustilise kitarri live´is tekitatavate helivalikute piiridesse, siis Muthspiel nihutas elektrooniliste vahenditega enda mängumaa piirid laiemaks. Esmalt mängis põhja ja siis lisakihid varemmängitule peale. Kustutas osa vähemaks, osa lisas juurde. Mängutehniline meisterlikkus väljendus väledas näputöös ning maitsekuses valmisehitatud kihte üksteisega liita ja lahutada.

Kõike ma ei kuulnud. Samamoodi nagu läksid minu jaoks kaduma kontserdi esimesed lood, ei kuulnud ma ka viimaseid, sest oli siiski juba öö ja viimased bussid kohe-kohe lahkumas. Elamuse jõudsin aga kätte saada. Kõik oli hästi. Pilved andsid vett, juured said maa seest toitu. Pungad küpsesid ja puhkesid õide.

Kontserdi fotogalerii

1. mail NO99 saalis
Kitarrimuusika öö, kontsert kahes osas
1. osas Ain Agan (kitarr) ja Oleg Pissarenko (kitarr)
2. osas Wolfgang Muthspiel (kitarr ja elektroonika)