JK: Naissoo mitmekülgne kava sidus rokki ja elektrot

23. aprill 2006

Kohe peale NO99 teatrietenduse lõppu laupäeva õhtul alustas keldrikorruse jazziklubis Tõnu Naissoo Eclectic Electric Trio. Loe kontserdi ülevaadet.

Laupäeva, 22. aprilli õhtul oli Teater NO99 keldrikorrusel asuv jazziklubi improvisatsioonist paks. Naissood ja Raul Vaigla täitsid õhu pingega, mil publik janunes järgmise noodi järele. Juba esimese loo puhul oli märgata rokilikku joont ja see motiiv jäi kogu kontserti ajal läbivaks.

Oma muljed kontserdist pani kirja Jazzkaare veebireporter Sirli-Kille Sillar (18 a).

Laval võis märgata peale kolme mehe ka hulgaliselt muusikariistu ja tohutult juhtmeid. Nende kõikide läbisegi kasutamise tulemusena sündiski kordumatu kontsert, mis pani osa publikust kaasa õõtsuma, teised jälle enese sisse vaatama.

Kuigi kogu õhtu jooksul oli pea kõigis lugudes tunda läbivat joont, oli kava siiski mitmekülgselt üles ehitatud ja positiivsusest pakatavate palade vahele oli osavalt pikitud romantilis-nukrameelseid lugusid.

Kohati võttis mu üle võimu tundmus, et muusikud natukene narritavad publikut – just parajasti siis, kui tekkis ahhaa-elamus, et mängitakse mõnd tuttavat lugu, haaras mõni trio liikmeist improvisatsioonil sabast ning lugu muutus tundmatuseni.

Kogu kontserdi jooksul ei saanud ma lahti mõttest, et kas see kava poleks mitte päris üheülbaline, kui kodumaised virtuoosid nõnda osavalt ei improviseeriks. Mõne loo ajal tekkis minus äratundmine ja ma oleksin justkui ajas tagasi kandunud lapsepõlve (see oli üks imelik tunne, millest alguses kohe sotti ei saanud), sest mõni pala oli justkui vanast Vene multifilmist välja astunud. Teate ju küll, midagi sellist NuPogodi’likku kanajalgse majaga pooleks.

Ligi tunniajase mängimise järel tegi bänd väikese pausi ning puhanuna naastes jätkus õhtu suurema rokiannuse ja neurootilisusega kui enne. Pikad soolod vaheldusid ühise jämmimisega ning rahvas hakkas üha elavamaks muutuma. Nii nagu see meil eestlastel ikka on, alguses ei saa vedama, hiljem ei saa pidama.

Pidama aga siiski sai ning täpselt õigel momendil, publik oli selleks korraks oma annuse electro’t kätte saanud ning lahkus rahulolevana. Ka muusikute enda näol oli õnnis naeratus, mis vast ei kustu niipea.