Kontserdikaja: JK: Naissoo viis ajas tagasi

23. aprill 2006

Peale pooletunnist hilinemist alustas NO99 teatri saalis Tõnu Naissoo Eclectic Electric Trio. Loe, mis publikule kontserdist meelde jäi.

Väga maitsvad croissantid ja kohv, trepid, kus enamus inimestest ka istub ja Tõnu Naissoo Eclectic Electric Trio. Tekib nostalgia ajast, mil pole ise kunagi elanud. Aga just Naissoo julge ja võib-olla pisut jõhker süntesaatori muusika toob meenutusi elektroonilise ajastu algusest, millal kõik kandsid kitsaid teksaseid ja tegid eriti värvikat make up’i.

Eclecticute improvisatsiooniline muusika ei jää hinge, see lihtsalt puhastab mõtetest ja muudab meeleolu kergemaks ja meeldivamaks. Omapärane muusika omapärases kohas omapäraste inimeste jaoks.

Publiku arvamused panis kirja Karina Vabson ja Mari Hiiemäe.

Roman (29), filosoof: “Mulle küll tundus, et olen seitsmekümnendates või kaheksakümnendates, kuigi süntesaator oli eriti moodne. See pill vahepeal kõlas küll liiga kõvasti. Aga jäin kontserdiga väga rahule, eriti nende improvisatsiooniga. Mulle tundub, et muusika, eriti jazz-muusika, peabki elama improvisatsiooniliselt. Nad on väga lahedad mehed ja see Eclectic Electric Trio on paras nimetus nende bändile.”

Klaarika (21), üliõpilane: “Tõnu Naissoo ja tema trio olid tasemel! Aga ma ikka miskipärast ei suutnud rahulikult istuda ja muusikasse pühenduda. Selline atmosfäär oli, et mul tekkis hiiglasuur soov lobiseda. Kuigi ei ütleks, et nende muusika on hea just taustamuusikana. Kõik oli lihtsalt nii inimlik ja nii elav.”

Siim (31), vabakutseline kunstnik: “Ma tegelikult olin täna väga väsinud, aga ma väga tahtsin Naissoot kuulata. Oli kohe märgata, et muusikud mängisid iseenda jaoks väga suure mõnuga. See tähendab ka palju, siis on kontsert ju kuidagi siiram. Ma ei ütleks, et see oli eriti “draiv” muusika, aga täna seda ma ei tahtnudki. Ei tea, kas mäletan seda kontserti aasta pärast?”

Steve (40), tee maaletooja: “Siin on koos väga muljetavaldavad muusikud, absoluutselt meisterlik muusika. Nende koostöö on imetlusväärne. See muusika on modernne ja loob hoopis teise maailma. Stiililiselt nad jäävad kuhugi fusioni ja moodsa jazzi kanti. Herbie Hancocki meenutab kohati. Samal ajal loovad nad meloodia ja harmoonia, aga ei rõhuta seda, vaid varieerivad rütmi ja pillivahetustega. Muusika loodud atmosfäär on sümpaatne.”

Kaupo (22), meediavaldkonnast ja Krista (21), üliõpilane: “Meeldib ikka. Kirjeldada ei oska. Mina olin kuulnud Naissoo plaati, mis mulle väga meeldis, aga see ei olnud üldse elektrooniline. Jazzkaare veebist kuulasime klippi ja see väga meeldis, sellepärast tulime. Klipp oli väga hea, aga mulje siin on teistsugune. Ootused olid teistsugused, kui see muusika, mis siin kõlab.”

Tiiu (52), muusikaõpetaja: “Natuke on see kontsert üllatus. Magnet oli rohkem Naissoo nimi, ootasin, et tema isa Uno Naissoo muusika rohkem läbi kostaks. Naissoo muusika on üleüldse lähedane.”

Ksenja (65), pensionär: “Meeldis väga. Jazzkaare kontserdid on igal aastal väga tasemel. Erinevad esinejad on alati hoolikalt valitud. Mina olen kõigesööja ja see kontsert sobis mulle ka päris hästi.”

Kaarel (21), muusik: “Mina arvan, et see on selline 70-ndate jazz-rock, ehk siis fusion, nagu seda kutsutakse. Selline suurte rokimõjutustega, nagu ikka, kui Raul Vaigla mängib. Naissoo mäng on väga adekvaatne, arvestades, et tema hiilgeajal, kui tema üles kasvas, polnud seda õiget elu veel, ta pidi ise kõik õppima, polnud plaate ega midagi, kust informatsiooni hankida Selle kohta ta on ikka väga tasemel.”