Kontserdikaja: JK: New Lousadzak ajas publiku segadusse

24. aprill 2007

Segadusseajava muusika taga oli oma kindel muster, mida alguses ei märganudki. Publikuga vestles Mari Hiiemäe.

Prantslastest koosnev free-jazz ansambel New Lousadzak ehmatas publikut närviliselt tiheda helidemölluga. Hämmastust tekitasid nii laulja Médéric Collignoni üliinimlik hääleulatus kui ka muusika intensiivsus. Samuti rütmide ning teemade tormakas vaheldumine. Kuigi ansambli erakordselt rikkalik helipilt ei kõlanud sugugi iga kuulaja jaoks nauditavana, võis publik kontserdi järel tunnistada, et omapära ning energiat oli kuuldud muusikal kuhjaga.

Publikult kogus arvamusi Mari Hiiemäe.

Toomas (41), ehitusmees: “Liiga raskepärane oli minu jaoks. See ei olnud minu muusika. Nagu orkestriproov, kus iga mees mängib oma rida. Iga mees pani hingega ilmselt, aga see ei lähe mulle peale. Närviline liiga minu jaoks.”

Anne (53), raamatupidaja: “Segased emotsioonid jäid. Selles kontserdis oli nagu kõike ja sama hästi mitte midagi. Midagi sellist, mida ma ei ole mitte kunagi varem kuulnud ja mida poleks osanud ka ette arvata, et võib olemas olla. Laulja hääl oli hämmastav, vahepeal mõtlesin, et see on mingi pill, aga siis selgus, et ikka inimene laulab. Bändi koostöö… kas seda saab üldse koostööks nimetada?! Omapärane muusika ja väga segane.”

Liisi (21), arhitektuuriüliõpilane: “Hästi huvitav muusika, kohati väsitav, aga igav ei hakanud. Käisin kaks aastat tagasi Collignoni kuulamas, siis ta esines üksi ja teistmoodi. Bänd muutis ta seekord palju teisemaks, stabiilsemaks, varem oli ta väga hüplik. Pakkus kõike, aga millelegi peab keskenduma, et see kohale jõuaks. Nüüd oli esinemises rohkem tasakaalu.

See koosseis leidis kindlad teemad, mida edastada, neil oli kindel sõnum, mitte valimatult ei tehtud kõike. Muusika taga oli oma kindel muster, mida alguses ei märganudki. See oli nagu rännak. Nad katsetasid ja eksperimenteerisid hästi palju ega jäänud ühele teemale kauaks pidama. Nii kui midagi oli juba kätte saadud, jätkasid hoopis muuga.”

Inge (53), majandusvaldkonna esindaja: “Hingest tulev muusika, mis tõmbas viimse piirini pingule ja siis rahustas vaikselt ja õrnalt maha. Muusikas vaheldusid jõumängud: kuulad, et nüüd kõik kohe lõhkeb ja siis vaibub äkki.

Muusikutest oli igaühel täiesti oma rida ajada. Trummar näiteks pani täiesti oma suunas ajama, siis tuli ootamatult mingi harmoonia, mis lahendas kõik ära. Põnev muusika, mis distantsiga kuulates, püüdmata sealt endale mingi emotsiooni saada, oli väga huvitav. Ma ei ütleks, et oleksin saanud mingi emotsionaalse laengu, aga sain sellest huvitava pildi.

Collignon kogu oma hääle ja kehaga oli väga huvitav. Kontserdi lõpus, kui ta beebit mängis, ta tegelikult näitas seda, kes ta õigupoolest on – et ta tegelikult ongi vallatu laps.

Kitarrist ja trummar olid väga hingega muusikas. Kitarrist elas kogu kehaga seda muusikat läbi, kui ta mängis. Trummar oli see keskpunkt, kuhu vaatajate pilgud olid suunatud. Kontrabassimängija, helilooja, oli varjatud niiditõmbaja – temast oli näha, et muusikud suundusid alateadlikult tema järgi.”