JK: Nigulistes kohtusid gregooriuse laul ja jazzmuusika

23. aprill 2007

Nigulistes kõlas John Coltrane´ile pühendatud kava, mis ühendas Vox Clamantise ja jazztrio Veski-Melvin-Remmel. Kontserti vahendab Rivo Randver.

Jazzkaare Pühal Pühapäeval esinesid Nigulistes gregooriuse laulu ansambel Vox Clamantis (ld keeles „Hüüdja Hääl”) ning kolm jazzmuusikut, Villu Veski saksofonil, Taavo Remmel kontrabassil ning Brian Melvin löökpillidel. Koos esitati missa, mis pühendatud austusega suurele ja sügavalt religioossele jazzmuusikule John Coltrane`ile.

Kontserdil käis Rivo Randver.

Rahvusvaheliselt tuntud ja austatud ansambel Vox Clamantis eesotsas Jaan-Eik Tulvega on eksperimenteerinud vanamuusika ja nüüdisaegsete muusikastiilide ühendamisega ka varem ja see on alati väga hästi õnnestunud. Huvi ka selle projekti vastu oli suur ja Niguliste muuseum-kontserdisaal oli kuulajaid täis.

Kontsert kulges vahetu dialoogina vokaalansambli ning jazzmuusikute vahel ning põhines traditsioonilise kuueosalise missa struktuuril (Kyrie, Glorie, Credo, Sanctus, Benedictus, Agnus Dei). Missat alustas koor, ükshaaval ilmusid lavale Vox Clamantise liikmed ning ühehäälne jumala poole pöördumine võimendus efektselt iga laulja saabumisega. Kui vokaalansambel oli täies mahus laval, ilmusid ka jazzmuusikud. Kohtusid keskaegne gregooriuse laul ja jazzmuusika ning vaatamata muusikastiilide suurele vanusevahele kõlas tervik nii, nagu oleks selline kombinatsioon alati nõnda toiminud.

Koor laulis enamasti ühehäälselt ja vokaalset mitmehäälsust esines harvem. Jazzmuusikute ja vokaalansambli musitseerimine oli vahetu ning Brian Melvin, Taavo Remmel ning Villu Veski jätkasid sealt, kus koori sõnum parasjagu lõppes. Muusika motiiv jäi samaks, aga oli oluliselt jõulisem ja väljendusviisilt erinev.

Sageli sulandusid lauljad instrumentalistidega ka tervikuks ja eriti hästi kõlas see siis, kui mõlemad kollektiivid piano poole püüdlesid. Üks ilusamaid kohti kontserdil algas Taavo Remmeli bassisoologa ja gregooriuse laulu lisandumisega sellele. Lauljad ilmusid Remmeli mängu peaaegu märkamatult ja kontrabass jäi madala burdoonina kõlama. Koori ühtlane piano ja kontrabassi konkreetne ning kaunis toon tekitas sakraalse ning iidse kõlavärvi.

Rohkem oleks tahtnud kuulata Veski improvisatsioone sopran-tenorsaksofonil, aga see oli kohati üsna raske, kuna löökriistade liialt jõuline mäng muutis selle peaaegu võimatuks. Samamoodi läksid kaduma mõned lauljate kaunid soleerimised. Tabladel kõlas Brian Melvin väga hästi, aga trummikomplekti taha minnes mattis sageli kõik muu.

Missa lõpu poole tekkis olukord, kui vaimulik muusika eemaldus mõneks hetkeks ilmalikust, vokaalansambel eemaldus jazzmuusikutest. Ühel pool saali mängis jazztrio ja samal ajal kõlas teisel pool, publiku selja taga gregooriuse laul. See oleks võinud olla palju efektsem, kui trummid poleks jälle nii üle mänginud.

Vox Clamantis naasis lavale ja viimase missaosa esitasid lauljad ja jazzmuusikud koos. Kõlas veel kümme sekundit haudvaikust ja Missa Coltrane’ile oli läbi saanud.

Vox Clamantis & Veski-Melvin-Remmel
„Mass for Coltrane”
22. aprillil Niguliste Muuseum-Kontserdisaalis

Loe publiku arvamusi