Kontserdikaja: JK: Nostalgia Trio viis mõtted kummalistele radadele

30. aprill 2010

Jazzkaare neljapäevase kontserdijada avas kell 18 Vene kultuurikeskuses Nils Wogram Nostalgia Trio. Publikule jagus kuulamiseks nii nostalgiat kui palju muudki.

Enamik kontserdil esitatud lugudest pärinesid koosseisu viimaselt plaadilt, 2008. aastal välja tulnud albumilt “Affinity”. Kava üldine suunitlus oli seiklev ja otsiv.

Ühest küljest võiks kõlapilti isegi kammerlikuks nimetada, kuid teisalt jätkus ka hoogsamaid ja vabamaid momente. Igal juhul sulandusid Nils Wogrami kähisev tromboon ja Florian Rossi hammond ideaalselt ühte.

Kuulajate arvamused kirjutasid üles Ester Eggert, Hanna Varkki ja Marje Ingel.

Lisa (31), juhiabi:
Kõik olid individuaalselt väga head. Väga äge oli. See oli uskumatu, kui suur kopsumaht sellel kutil oli. Nad mängisid nii hästi, et vahepeal läksid mõtted oma radu pidi kondama ja kõik muu ununes. Muusikud mängisid ennastunustavalt ja publik kuulas ennastunustavalt. Nad mängisid individuaalselt küll hästi, aga samas moodustasid laval ühtse terviku. Tekkinud sound oli tõesti nostalgiline. Visualisatsioonid seal taga olid ülepingutatud. Raske oli jälgida.

Hanna Varkki, jazzkaar.ee reporter:
Nils Wogrami trio kandis filmilikele radadele. Ekraanile projtseeritud visuaalid kujutasid geomeetriliste kujundite muundumisi, optilisi mustreid või abstraktseid filmilõike. Ka trio esitatu jäi abstraktseks kõlademänguks. Kohati ehk liiga kaugekski.
Assotsiatsioonid tekkisid eelkõige kõlavärvide tasandil, väga selgepiirilisi struktuurikujundeid välja ei joonistunud. Nende looming mõjus kui kiirelt üle taeva sõudev rünkpilv, mis pidevalt uuteks vormideks muundub, kus mingid äratuntavad kujud tekivad vaid viivuks, et juba järgmisel hetkel laiali hajuda. Kõige põnevamaid hetki pakkus sordiiniga tromboonimäng. Wogram suutis oma pillist välja võluda ilmekaid ja ootamatuid helisid. Trio kõlaleiud olid mängulised ja tõid meelde etüüdid Music for One Apartment and Six Drummers videost, kus muusikud asuvad võõras korteris leitud esemetega musitseerima. Nende nostalgia-programm tekitas kerge emotsionaalse distantsi, kuid pani mõtted vabalt rändama mustvalgete filmide, veidrate arvutimängude ja abstraktse kunsti radadele.

Liidia (50), õpetaja:
Enamuse ajast oli väga tore. Aga vahepeal oli igav ka. Ega ma jazzist palju ei tea ja seepärast ei mõistnud kohati seda muusikat. Hammond meeldis mulle küll väga. Eriti tore oli see pöörlev kast. Kohe hoopis teistsugune kõla on koosseisul, kui selline natukene haruldasem pill, nagu hammond laval on. Ma polnudki vist vahetult seda pilli kunagi varem näinud.

Anne (60), Goethe Instituudist:
Mulle meeldis. Varem ei olnud kuulnud neid, kuid olen natuke Goethe instituudi kaudu sellega seotud. See trompetimängija on ikka väga suurepärane. Mina isiklikult mõtlen alati, et kuidas nad ometi jaksavad puhuda nii palju. Ja siis võtab veel teise pilli ka, mida ta puhuma hakkab, et võtaks siis vahelduseks midagi muud.

Triin (25), reklaamiinimene:
Kontsert meeldis. Igasugused ootused puudusid. Nostalgiat väga otseselt ei tekkinud. Kuigi natuke ikka. Ttudengiaegadega tekkis rohkem nostalgia. Mulje oli väga positiivne, väga mõnus. Elamus igal juhul.

Karin (26), kodune:
Ootused puudusid, kuna sain lihtsalt kutsed, aga väga mõnus oli! Ilmselt on midagi analoogset ka varem kuuldud. Kas siis raadios või kusagil kontserdil, aga täpselt ei tea. Ei tunne seda muusikat nii hästi, et oskaks kohe paralleele tuua.

Martin (24), kaubandustöötaja ja Ilja (26), teenindussektorist:
Tore kontsert! Mõnus oli. Esimest korda kuulsime seda artisti. Äge! Me ei ole kunagi näinud, et tromboonist nii ägedat soundi saab kätte. Ja siis vahepeal ta mängis seda teist klahvpilli, meloodikat, see oli äge. Et mängida harmooniat selle peal. Kui teine pani hammondil soolot, siis ta pani rütmi seal. See oli ka huvitav, et puhkpilliga mängida rütmi. Igati tore!

Martin (19), üliõpilane:
Mulle tõesti meeldis. Kõik kokku oligi lahe. Eraldi midagi esile tuua ei oskagi.

Tuuliki:
Muljed on huvitavad. Vahelduseks hoopis teistmoodi jazz, kui see, mida tavaliselt oleme kuulamas käinud. Sihuke puhas instrumentaal, tavaliselt oleme vokaaliga kontserte valinud. Aga väga meeldiv elamus oli. Tõesti nii nagu see ansambel on, nostalgiline, tegelikult ta tekitas ka sellist nostalgilist tunnet kooskõlas selle taustapildiga, mis seal näha oli. See muusika tekitas tõesti sellist tempokat linna meeleolu ja vahepeal jälle nagu uinutavat, nagu vaheldumisi. Huvitavad tunded tekkisid, emotsioonid. Rahule jäime.

Liisu, turundusspetsialist:
Kontsert väga meeldis, väga meeldis nende tonaalsus, alguses nad olid sellised vaiksemad, pärast läks intensiivsemaks. Meeldis see meeleolu, mis nad oskasid luua. Väga rahule jäin.

Kaarel, basskitarrist:
Muljed on head. Mulle tavaliselt ei meeldi bändid, kus bassimeest ei ole (naerab). Aga seekord meeldis. Hammond, vähemalt see mees, kes seda mängis, üllatas mind väga meeldivalt, õnneks. Mis maalt nad üldse olid?
Küsitleja: Saksamaalt.
Kaarel: Ma juhuslikult läksin mööda ja astusin sisse, tundusid Skandinaavia mehed pigem. Aga oli üllatusi minu jaoks.
Mänguoskuse koha pealt: pillimehed nagu pillimehed peavad olema, näpud töötasid ilusti. Tromboon ei ole mu lemmikpill just, see mind võibolla nii väga ei köitnud. Mulle meeldisid ikka peamiselt see trummar ja hammondi mängija, nad olid ikka tehniliselt väga head, neil olid väga head uued ideed. Saab minna kohe rakendama, sooloideid, mul on endal kontsert pärast 🙂 Selles mõttes nagu toimis küll. Ja samas olid isegi ballaadid huvitavad. Sest noh, tavaliselt ballaad on, noh, võibolla liiga ilus. Aga neil olid väiksed veidrused ikka sees. Misiganes maa veidrus see siis oli, saksa või muu maa 🙂 Nii et üldiselt võttes, tasus sisse põigata küll.

Paul Daniel, kitarrist:
Ma ei ole palju Jazzkaarel kuulamas käinud, ei oska öelda, mulje veel seedib… Lihtsalt meeldis. Ei oska midagi konkreetset esile tõsta. Kui, siis võibolla need soundid, mida tromboonimängija oskas esile tuua, need olid huvitavad. Ma saan aru, et nime järgi pidi olema sihuke nostalgiline…, aga see ei olnud päris sihuke vana, 50-ndate jazz. Kui, siis ehk koosseis, see Hammond ja … Aga hästi läbimõeldud kava ja … Koosseisu mõttes, jah, ehk olid nostalgilised, sihuke Hammond trio, kuigi, jah, solistiks oli tromboon. Soundi mõttes ehk oli suhteliselt nostalgiline. Aga nad tegid ka palju sihukest muude, vist Balkani mõjudega muusikat , see trummar vist ajab Balkani rida.

Jan Granlie (Norra jazziajakirjanik):
Minu arvates oli bänd tõeliselt hea. Trombonist on võib-olla eraldi võttes maailma parim. Tõepoolest, kõigi nende mängijate hulgast, keda ma tean. Tema tehnika on lihtsalt fantastiline. Ta on tõesti suurepärane mängija, väga hea. Veidi ehk meenutab Albert Mangelsdorffi. Samuti ehk veidi vanade ameerika staaride nagu J. J. Johnsoni ja Kai Winding’u moodi. Ta tunneb oma instrumenti väga hästi. Tema mängus pole ühtegi viga, täiuslik! Samas, Hammond oreli mängija oli ka väga hea. Niisiis väga hea kontsert!

Vladimir Võssotski, klahvpillimängija:
Kontsert jättis väga toreda mulje. Muusikud näitasid nii meisterlikku pillimängu taset kui ka sügavat ning poitiivset emotsiooni. Jälgisin klaveri/klavpillimängijana Florian Ross’i improvisatsiooni suure huviga – sellise taseme mängijaid ei näe meil tihti.

Aili, kontserdikülastaja:
Sakslased on alati tasemel muusikud olnud, selles pole kahtlustki. Ise kuulan tavaliselt teistsugust jazzi. Meeldis väga, et terve kontsert oli piisavalt intensiivne ning pingeline ja pani kaasa mõetlema. Muidugi lõpuks väsitab selline pidev interpretatsioon ära, aga kontsert pakkus sellegipoolest piisavas koguses nostalgiat ja väga tugeva elamuse.

Vaata lisaks:
Kontserdi fotogalerii

Loe ka ülevaateartiklit

Nils Wogram Nostalgia Trio
29. aprillil Vene Kultuurikeskuses
Florian Ross (Hammond B3)
Nils Wogram (tromboon)
Dejan Terzic (trummid)