JK: Paabel tegi nalja

01. mai 2009

Ansambli juures paelub vaba ja rõõmsameelne olek. Ilusad julged noored ajavad oma muusikaasja huumoriga pooleks ning ilma suuremat valehäbi tundmata, kirjutab Mari Hiiemäe.

Paabel on vahva Eesti bänd, mis on oma loomingu suuresti üles ehitanud rahvamuusika töötlustele. Jazzi on selles imevähe, aga loomingurõõmu ja –vabadust, mis Jazzkaarel ülesastumise eelduseks on, jagub neil küllaga.

Paabeli kontserdi laupäeval, 25. aprillil Vene kultuurikeskuse väikeses saalis toob teieni Mari Hiiemäe.

Ansambli juures paelub vaba ja rõõmsameelne olek. Ilusad julged noored ajavad oma muusikaasja huumoriga pooleks ning ilma suuremat valehäbi tundmata. Eluterve lavahuumor käib asja juurde, see tekitab hea kontakti publikuga ning kergitab kuulajate hinnangut esitatava suhtes tublisti. Paabel ei ole muusikatõlgendamist enese jaoks ülearu keeruliseks teinud. Ansambli liikmed käivad võetud ambitsioonidest ilusasti üle ning kui midagi peaksi sassi minema, keeravad nad olukorra taaskord naljaks, mille kaudu publiku poolehoid nende tegemistele aina kasvab.

Laupäevasel kontserdil Vene kultuurikeskuse väikeses saalis mängis Paabel peaasjalikult pärimusmuusikat ehk siis oma tavapärast repertuaari. Ansambli liikmed ise nimetasid esitatut padufolgiks, kuid ei jätnud märkimata, et neist neli asjaosalist viiest õpivad siiski jazzmuusikat ning oma hingelt on nad kõik Jazzkaarega ühel lainel.

Lugu pealkirjaga “Sandra epopöa” kõlas kui ansambli menüükaart, milles kõik kavas olevad elemendid sees olid – vokaal, erinevad tempod ning kursimuutused ühelt stiililt teisele. Kõige rahulikum ja jazzilikum oli Erko Niidu lugu “Bass sinule”. Arno Tamme värske pala hõigati seekord välja nime all “Üle järve jää”, mille juurde käis vahva lugu kiisudest, kes kõnnivad kuuekesi mööda jääd, kuid jätavad ühed jäljed, sest järgnevad astuvad esimeste jälgedesse.

Turvaline ning hea tunne oli Paabelit kuulata. Suuri trikitamisi polnud neilt oodata – isegi oma kõige jazzilikumas palas jäid nad meloodiliselt väga seotuks ja komponeerituks.

Kuna Erkol oli vahetult kontserdi eel kitarr katki läinud, mängis ta lugudes kaasa Erki Pärnojalt operatiivselt laenatud kitarriga – vahejuhtumi üle, mis oleks võinud mõne teise muusiku endast välja viia, viskasid Paabeli liikmed vaid muretult nalja. “See pill ei ole rahvapilliks olemisega harjunud, kuid küll ta hakkama saab,” arvas bändi üks liidritest Arno Tamm.

Üleliigseid inimesi, keda niisama lihtsalt välja saaks vahetada, polnud bändis ühtegi. Sandra Sillamaa puhus kõiki torusid mida oskas: pikka ja lühikest flööti, torupilli ja saksofoni ning tutvustas kitarristi Arno Tammega kahasse laule. Erko Niit elektrikitarril, Tanel Kadalipp kontrabassil ning löökriistamängija Tõnu Tubli hoolitsesid tiheda baashelikeele loomise eest. Kõik osalised ka laulsid ning võtsid kogu olemusega esinemisest igati osa.

Paabel on vahva. Märgates, kui soojalt Jazzkaare publik bändi vastu võttis, julgen ennustada ansamblile pikka iga ja menu erisuguste eelistustega publiku hulgas.

Paabel

Vene kultuurikeskuse väike saal 25.04.2009

Koosseis:
Sandra Sillamaa – eesti torupill, sopransaksofon, viled, parmupill
Erko Niit – elektrikitarr
Arno Tamm – vokaal, kitarr
Tanel Kadalipp – kontrabass
Tõnu Tubli – löökriistad

“Kui hullus, siis hullus. See on ikkagi Paabel.” (Erko Niit)