JK: Päikseline Son de la Frontera

27. aprill 2008

Son de la Frontera tulises ning tempokas esinemises oli võrdselt kaalukas osa nii tantsul, laulul kui ka kitarrimängul. Mari Hiiemäe kokkuvõte.

Son de la Frontera paiskas Estonia kontserdisaali pahvaku värskeid tuuli flamenkomaailmast. 26. aprillil toimunud kontserdi külastajad said näha põnevat vaatemängu, millest muusika oli vaid osa.

Mari Hiiemäe räägib, kuidas Estonia lava kuumast flamenkotantsust peaaegu tuld lõi.

Hispaaniast pärit ansambel tõi kaasa sütitavad flamenkorütmid, millele lisandus mõjutus Kuuba laulutraditsioonist. Kuigi tegemist oli autoriloominguga, kumas muusikast läbi tugev folkloorne alge nii meloodia kui ka esituse osas.

Publiku üleskütmiseks polnud palju vaja. Kui muusikud sissejuhatuseks mõeldud saateta laulu järel kitarrid pihku võtsid ning esimesed tantsutrikid tehtud said, oli pealtvaatajate heakskiit ja tähelepanu garanteeritud kuni kontserdi lõpuni.

Kuidas siis muidu oleks saanudki: kahe kitarrimeistri jõuline ja kirglik pillikäsitsus, ehmatavalt autentsena mõjuv vokaal naabertänava külamehe näoga solistilt ning meisterlikud tantsunumbrid vahepaladena pakkusid kirjut pilti, mis igavuse tekkimiseks mahti ei jätnud.

Kõige väärtuslikum moment terve Son de la Frontera esinemise juures oli bändi pulbitsev energia ja temperament, millega nad oma loomingut esitasid. Nende vahetu lavaline olek pani unustama, et tegemist on akadeemilises formaadis kontsertesinemisega Estonia laval. Spontaansuse efekt oli võrreldav elamusega, mille oleks võinud saada nähes sama trupi etteastet hoopis vahetumas õhkkonnas – kusagil Hispaania küla keskväljakul või madala laega kõrtsitoas.

Kontsert oli üles ehitatud suhteliselt nappide vahenditega. Kahele kitarristile lisaks oli laval solist ning kaks lisainimest, kelle roll ühelt poolt oli aktiivselt plaksutades katta rütmimootori osa, teine roll aga pakkuda elevusttekitavaid tantsulisi etteasteid. Son de la Frontera esinemist saatis heakskiitev mõmin nii bändikaaslaste kui publiku suust. Ajuti täiendas muusikat lisarütm, mis tekkis flamenkokingade klõbinast.

Steppivad tantsunumbrid vahepaladena pakkusid küllaldast meelelahutust, et kontserti mitte ainult muusikasündmuseks nimetada. Ehk oligi just tants see, mis paljude muutujatega esitussituatsioonis publiku jaoks kõige sütitavamaks elemendiks kujunes. Vaatemängu nautijatena oli eelistatud seisus need pealtvaatajad, kes jälgisid trupi esinemist rõdult – nemad said jälgida tantsijate jalgade liikumist täies ilus.

Son de la Frontera (Hispaania)
25. aprillil Estonia kontserdisaalis

Koosseis:
Raúl Rodríguez – kuuba tres ja hispaania kitarr
Paco de Amparo – kitarr
Pepe Torres – tants ja compás
Manuel Flores – tants ja compás
Moi de Morón – laul ja compás