Kontserdikaja: JK: Pärnoja-Sillamaa jätsid meeldiva elamuse

24. aprill 2006

Päikeselisel pühapäeval mängisid Erki Pärnoja ja Virgo Sillamaa Artdepoos peamiselt just selle kontserdi jaoks loodud palu. Loe, kuidas publik kontserdiga rahule jäi.

Pühapäeva, 23. aprilli pärastlõunal mängisid Erki Pärnoja ja Virgo Sillamaa õhkkonna Artdepoo kunstigaleriis meeldivaks ja sundimatuks, ajades publiku isegi pisut naeru pugistama. Publiku arvamused korjas kokku Sirli-Kille Sillar.

Just nagu seintel olevate maalide puhul, milledel vaheldusid intensiivsed ja erksad toonid tumedamatega, võis muusikas märgata vaheldumisi unistavaid-romantilisi ja kevadiselt energilisi lugusid. Improvisatsiooni sai küllaga kuuldud-nähtud. Näiteks võiks tuua Sillamaa poolt Meelis Vindile kirjutatud loo, mille lõpp oli eriline, kuna see oli puhtalt improvisatsioon, mil üks noormeestest leidis huvitava motiivi ja teine haaras sellest kinni.

Loo lõppedes oli märgata, kuidas muusikud teineteisele tunnustavalt naeratasid – oli ju koos loodud midagi kordumatut. Kui kontserdi planeeritud osa läbi sai, nõudis publik lisalugu, mis ka saadi, kuid sellele eelnes dialoog, mil Virgo Sillamaa teatas, et nii ei jõuta ju järgmist kontserti kuulama, kuid publiku seast kõlas hüüe, et ega ei soovitagi minna. See oli tunnustuseks duole, mis oli rahva toolidele aheldanud.

Helina (18), õpilane: “Väga meeldis! Meeldis Artdepoo akustika, muusika kõlas seal tõesti hästi. See on üldse väga meeldiv, et Jazzkaare kontserdid toimuvad erinevates muuseumides ja galeriides ning sellega tuuakse jazz inimesele lähemale. Ja kava oli nii vahvalt kokku pandud, just selline pühapäevamuusika, mida kuulaks igal pühapäeval. Väga meeleolukas. Ja just see oli hea, et nad mängisid nii tuntud lugusid kui ka omaloomingut. Lisaks ende enda looming oli tõesti huvitav. Olen neid ka varem koos musitseerimas kuulnud ja tõesti on näha, et nad usaldavad teineteist ja mäng on kohe sujuv. Ei oskagi mingit teist analoogset duot tuua.”

Teet (38), õigusabi pakkuja: “Huvitav on jälgida, millised on need uued tegijad, kes peale tulevad, mina ju rohkem vanakooli mees. Palad sobisid sellisesse pühapäeva pärastlõunasse justkui rusikas silmaauku. Ja poisid viskasid paar nalja ka, sellised muhedad kujud tundusid. Ja nii tagasihoidlikud! Mis see oli, ligi kümnest esitatud loost olid vist 7-8 oma kirjutatud? Ja ei jäänud neile tuntud lugudele millegi poolest alla. Aga poisid ise nii mokaotsast ütlesid, et “noh, see lugu on nüüd minu kirjutatud.” Antud kontsert oli küll meeldiv elamus.”