Kontserdikaja: JK: Paljasjalgse Eivøri hääl täitis võlvideni Kaarli kiriku

23. aprill 2006

Kaarli kirikus küttis laupäeva õhtupoolikul publikut väga mitmekülgse kavaga Jazzkaare üks paljuliikmeliseimaid koosseise koos Eivøriga – Islandi parima lauljatariga. Loe, kuidas publik Eivøri vastu võttis.

Paljajalu mururohelises seelikus lavale tulnud Eivør väljendas juba esimeste lauluhetkedega oma ürgset ja uskumatut jõudu. Tema hääleulatusse kuulusid kõrgematest kõrgeimad noodid, vokaalile andis panuse igast tema kehasopist vallanud energia.

Et pooled projekti koosseisu muusikud mängisid löökpille, loodi koos muusikat, mis oli rütmist viimse piirini läbi imbunud. Iseloomulikuks jooneks lugude juures kujunes muusika fraaside teatud kokkuvõtmine ühe löögiga, mille kõik muusikud oma pillidel välja kandsid. Mis kõige olulisem – kogu koosseis peaaegu et hüppas sel momendil maast lahti.

Hoopis eriliselt mõjus Villu Veski ja Tiit Kalluste duo. Kalluste ei kasutanud akordioni kõige tavapärasemaks kujunenud väljundeid, tema mänguviis meenutas pigem orelit. Võimsas Kaarli kirkus näis see ühest küljest kodune, samas aga kogu muusikalist konteksti ja eelnevalt kuuldud lugusid arvesse võttes ootamatu oli.

Eivør ei pruukinudki otse mikrofoni laulda, ikka täitis ta võlvideni kogu kiriku ruumi. Kõla poolest ainus konkurent tema häälele võis olla Veski saksofon.

Lugudes ja lauldes võimas ja lõputut jõudu kätkev Eivør muutus aga iga loo lõppedes, vokaalsest rollist väljudes pisut häbelikuks, aga särasilmseks ja publikut tänavaks tütarlapseks.

Mida publik 22. aprillil Kaarli kirikus toimunud kontserdist arvas, käisid küsimas Jazzkaare reporter Helen Oja, Sirli-Kille Sillar ja Eliis Vennik.

Hille ja Neeme: “Natukene vale aeg küsimiseks, värinad on veel sees. Aga üks lugu eksis nagu natukene ära siia, see “Summertime”. Oli kuidagi väga selgelt erinev teistest paladest. Kuid samas oli see võib-olla meelega nõnda erinema pandud, et oleks mitmekülgsem.”

Orvi, toitlustaja: “Mul tekkisid värinad, see on tavaliselt sihuke näitaja. Päris teadlikult oli vist valitud selline merineitsilik välimus. See oli tõesti väga sobilik. Alguses ma olin natukene kaugemal, aga kohe kutsus lähemale ja tõesti – suur vahe oli, seal tagapool oli elamus kuidagi väikesem, siin ees aga märksa ülevam. Huvitav oli veel see, et solist on selline tugeva kondiga kohe, selline ürgne naine, aga neiu trummidel nii kleenuke. Ei, väga hea kontserdielamus oli!”

Paul, pensionär: „No oli ikke ilus vaadata! Ja mo vanale kõrvale ka misket magusat. Mitu korda käis pääst läbi möte, et sihukse viiks kohe omal kottu ää, paneks teise kohe päris voodi ääre pääle ja vot siis laseks ikka söögi alla ja söögi pääle laulda, oleks mille nimel üles ärgata hommikul.”

Maria, turundusinimene: “Mulle tõesti meeldib pärimusmuusika ja selline joigumine. Kontsert oli väga võimas, eriti kui terve “orkester” koos musitseeris. Ja Villu Veski on alati hea, olen teda juba mitu aastat kuulamas käinud alati, kui võimalik. Eivorit ma siiski varem kuulnud ei olnud. Aga mulle meenus Jan Garbareck, oli kuidagi sarnane. Ei tea, võib-olla seetõttu, et tema on ka siin Kaarli kirikus esinenud ja saigi teda siin kuulamas käidud. Jah, hästi võimas oli, eriti just need lood, kus seda trummi rohkem oli ja sellega kohe ka võimsust ja intensiivsust. Hääl oli muidugi väga võimas.”

Aivar (19), Õismäe Humanitaargümnaasiumi abiturient: “Jäin kontserdile veidike hiljaks, aga rütmikas lugu, mis siis kõlas, jäigi kõigist elavamailt meelde. Huvitavaks tegi kontserdi see, et lood kokkuvõttes niivõrd erinevad olid. Vahepeal küll tundus, et kisub natuke liiga rahumeelseks, aga lõppude lõpuks on elamus kuuldust suurem, kui oodata oskasin.”

Margit (27): “Eivør on midagi üdini põhjamaist ja iidset. Et midagi säärast teha, peab selleks geenides juba eeldus olema. Kui kõik see mees korraga laval oli, kõlas muusika väga folkloorselt. Rütm käis kehast voogudena läbi. Sellele jõule vahelduseks olnud Veski saksofon seal pühas rahus kõlas justkui Lloyd. Üsnagi eklektiline, ja see selle muusikalise rännaku nii haaravaks tegigi.”

Jaagup, teletöötaja: “See on kahtlemata üks väga eriline ja meeldejääv artist. Minusse väga sügavale suubuski just kontserdi vokaalne pool ja mind tõesti jahmatas Eivøri hääleulatus. Aega-ajalt oli mul raske uskuda, kas see oli ülepea kaela inimhääl ja mitte mõni kaunikõlaline keelpill?”

Katrin, meditsiinitöötaja ja Mehis, keemik: “Esmalt oleme sõnatud! Midagi ürgset ja lausa hullumeelset. Tõesti väga võimas! Kuna istusime kohe päris ees, siis kõlarid hakkasid natuke häirima, visuaalne pilt oli aga sealt vapustavalt hea.”

Eva-Liis (21), EMTA tudeng: “Kõik oli suurepärane. Seostasin Villu Veski nimega küll sellist laadi muusikat, aga laulja oli võõras. Kontsert oli igati armas minu meelest. Eks ikka olen Veski projekte varemgi kuulnud, aga ei oska niimoodi võrrelda. Väga meeldis see vähe rokilikum lugu, kus energiat tagasi ei hoitud, tõi natuke vürtsi.”

Estom (26): “Pisut liiga kommertslik oli kogu see värk. Sügavus oli nagu vähe. No laulja vokaalsed võimed on kümne palli süsteemis kõva kaheksa. Mööda ei pannud. Häiris see, et, vaadake… need naised, kes seal laval olid, need olid nagu liiga ilusad kuidagi. Üleliia üles löödud. Kogu see asi oli liiga magus, muidu oleks väga hea olnud. Mis see teine Veski projekt oligi, Põhjamaa hääled vist, vot see oli parem kui tänane. Ja siis meenutas see Eivor mulle veel Shakirat. Ooo, ja seda Rumeenia eurolugu: šikirikitamdai, või kuidas see läkski. See oli basskitarr seal lava, eksole? Igal juhul see meeldis väga, oleks võinud nagu rohkemgi olla.”

Andres (30): “Vaimustav lausa. See naisterahvas laulis ikka kogu hingega. Isegi see, kuidas ta laval liikus, oli väga tähendusrikas. Graatsiline, aga samas väga jõuline. Kust küll selline hääl tuleb! Väga hea mulje jättis kogu projekt, kõik oli hästi paigas, kõrvale meeldiv kuulata.”