JK: Peedu Kass: Mind motiveerib muusika

01. mai 2010

Volbriöö juhatas sisse ansambel Peedu Kass 005, kelle reedeõhtune kontsert oli ühtlasi plaadiesitlus. Peedu Kassi intervjueeris pärast kontserti Riina Roolaid.

Peedu Kass 005 teeb eriliseks muuhulgas harmooniapilli puudumine. Vene Kultuurikeskuse väikses saalis esitasid võimsat, kuid õdusas meeleolus muusikat Raul Sööt (tenorsaksofon), Danel Aljo (tenor- ja sopransaksofon), Eduard Akulin (tromboon), Eno Kollom (löökpillid) ja Peedu Kass (kontrabass).

Peaaegu kogu kontserdi moodustas Peedu Kassi originaallooming, mis võeti vastu maruliste ovatsioonidega.

Ajasime bändiliidriga pärast kontserti paar sõna juttu:

Olete Peedu Kass 005ga esinenud sel nädalal juba Valgas, Põltsamaal ja Viljandis. Kus kõige parem mängida oli ja kuidas bändi tänast õnnestumist hindad?
Me pärast kolme kontserti saime täna ikka väga hea energia sisse. Kodupubliku ees mängida on hoopis teine tunne, see aitab nii palju. Kindlasti sujus täna bändil kõige paremini. Nii suur au on selliste muusikutega koos mängida, see on uskumatu tunne!

Kuidas ise oma muusikat kirjeldaksid?
Ta on kindlasti rohkem põhjamaine ja euroopalik kui ameerikamaine. Kuna ma olen ise selline melanhoolne kuju, meeldib mulle kurva alatooniga muusika. Arvatavasti peegeldus see ka kontserdilt. Mulle meeldib, kui muusika kõnetab sind pigem läbi tõsiduse ja nukruse kui läbi naeru ja lustakuse. Aga inimesed on erinevad. Sellele bändile see stiil sobib, ma vähemalt ise loodan küll.

Oled õppinud Helsingi Stadias. Miks läksid just sinna, olles samal aastal sisse saanud ka Eesti Muusikaakadeemiasse?
Tegelikult proovisin ma akadeemiasse juba aastal 2005, aga siis olin ikka väga-väga roheline veel ja ei saanud sisse. Aasta hiljem olin küll ikka veel roheline, aga vähemalt natuke rohkem õppinud. Kui ma siis 2006 nii Soome kui Eestisse sisse sain, mõtlesin, et mida aeg edasi, seda vähem julgen riskida. Ja nii läksin tookord ikka Soome, kuigi maa oli tundmatu ja soome keelt ma ka ei osanud.

Ja ei olnud kohapeal tuttavat õppejõudu?
Ei olnud. Kuigi oli üks õppejõud, kelle juurde ma väga tahtsin saada. Tundus loogiline Soome minna – teadsin, et Soomes mängitakse ja õpetatakse väga hästi jazzi, seal on seda palju kauem tehtud kui Eestis.

Kas Soomes õppides suhtlesid palju sealsete eestlastega?
Jaa, ikka suhtlesin. Eestlaste kogukond oli seal ikka väga tuntav.

Kuidas võrdled muusikaõppimist ja -õppureid Eestis ja läänes?
Mis süsteemi puutub, siis see võib-olla on läänes parem. Katse-eksituseperiood on läbitud. Jazzi õppides peab olema loomingu- ja improviseerimisvabadust, ja samas mingid verstapostid, millest õpingutes lähtuda. Seal on ju aastakümned tagasi need raskused ületatud, millega Eestis praegu vaeva nähakse – meil on traditsioon nii palju õhem lihtsalt.
Aga mis muusikutesse puutub, siis eestlastel on jälle mingi oma sära, mis võib kasuks tulla. Meie erialal tuleb otsida järelejätmatult neid vahendeid, mida sa vajad, et anda edasi oma muusikat; lõpuks antakse koolist ju ainult mingi üldine alguspunkt. Otsima peab.

Mis sind motiveerib?
Mind motiveerib muusika.

Mis pillil sa mängid?
Robert Penzeli pillil aastast 1905. Sai selline saja viie aastane pill Stockholmist ostetud.

Mis on sinu jaoks hetkel olulisim: mäng, kompositsioon, õppimine?
Õppimine, kui nüüd viimasest alustada, on minu jaoks vahend muusikani jõudmiseks. Kompositsiooniga olen vähem tegelenud kui pillimänguga. See algas lihtsalt katsetustena, aga ta muutub aina tähtsamaks. See on tõesti võimas tunne, kui kuuled, et teised mängivad sinu kirjutatud muusikat. Võib-olla enamgi veel, kui ise parasjagu teda kaasa ei mängi.
Mingist hetkest muutub aina tähtsamaks leida oma pind improviseerimiseks. Iga inimene on erinev: tuleb ise leida need vahendid, mille abil sa annad endale selle platvormi, millelt improviseerid.
Jazzis tihtipeale see platvorm, mis koolis antakse ja millelt palju musitseeritakse, on juba 30ndatel Ameerikas mõeldud ja kirjutatud. See on väga tähtis õpingute osa läbida, aga varem või hiljem tuleb minna ja hakata ise endale oma süsteeme ja kõlamustreid looma.

Kuidas pedagoogilise tööga on? Mingi jutt käib selle auhinnaga seoses, et sa õpetad … (Peedu Kass sai 28. aprillil 2010 Eesti Jazziliidu Noore Talendi preemia)
Ma ise ka imestasin, et “eraldi märgiti ära ka tema pedagoogitalent”. See oli väga üllatav lause. Mina ei tea sellest ausalt öeldes midagi.
…No ma natuke olen õpetanud bassimängijaid, siin-seal. Sel aastal õpetasin Koolijazzil, kaheksa basskitarristi oli. See meeldis mulle väga.

Kas sinus kui pedagoogis domineerib pigem nõudlikkus või kannatlikkus?
Ma arvan, et ma olen nõudlik. Ma kindlasti loodan teistelt suurt pühendumist.

Palju õnne Peedu Kassile, Noorele Jazzitalendile 2010, ahjusooja plaadi ja ülimenuka kontserdi puhul!

Artikkel kandideerib konkursil “Noorte kriitikute luubi all”