Kontserdikaja: JK: PercaDu köitis tantsulisusega

30. aprill 2006

Iisraeli löökpilliduo PecaDu köitis kuulajaid sünkroonse tantsulisusega, mis nende muusikaga kaasas käis. Publik sattus duost niivõrd vaimustusse, et kargas toolidelt püsti.

Iisraeli bänd PercaDu hämmastas suurejoonelise löökpillideshõuga. Viimseni lihvitud, tehniliselt professionaalne kokkumäng pakkus nii kuulamis- kui ka vaatamiselamusi. Tomer Yarivi ja Adi Moragi pehmemat võitluskunsti meenutavad liigutused ja perfektne tehnikavaldamine panid rahva vaimustusest rõkkama.

Publiku hinnangud kogus kokku Mari Hiiemäe.

Georg Kodusaar (29), profitantsija ja tantsupedagoog: “Kõige parem Jazzkaare kontsert, mis olnud on. Siia ma sattusin kogemata, kuid hästi sattusin. Lummav esinemine, pani kuulama nii, et sa ise unustasid, et sa olemas oled. Nii kiskus sinna muusikasse sisse. Minule kui tantsuinimesele meeldis, et neil olid ka liigutused viimseni ära lihvitud. Seda oli huvitav vaadata, mitte ainult kuulata. Täpsed poosid, tsuhh! ja jälle asend fikseeritud. Ühtemoodi nägid nad välja, samasugused liigutused ja ühtemoodi riides ka, täitsa nagu etendus. Ise olid nii muhedad. Sõidame varsti Hiiumaale, mul tekkis tahtmine neid endaga Hiiumaale kaasa kutsuda.”

Kristiina (29), reisikorraldaja: “Rütmivärk käis kogu aeg seest läbi. Lihtsalt väga sünkroonis, väga lihvitud ja timmitud esinemine. Silmale hea vaadata. Ei tea, kui vanalt nad alustanud on, et see neil kõik nii hästi välja tuli. Niivõrd sujuv koostöö, et müstika.”

Lauri Saatpalu, muusik: “Raske on pärast häid kontserte ütelda, mis sa sellest arvad. Tehniliselt olid nad täiuslikud, aga isikliku emotsiooni kujunemine võtab aega. Kaks meest mängisid laval suurt hulka löökpille. Laval polnud trummilööjad, vaid pillimehed.”

Andrus (17), löökpillide eriala õpilane lastemuusikakoolis: “Väga vinge. Vanade tehnika oli nii vinge. Kokkumäng oli põhiline. Klassikaliini ajasid nad rohkem, aga see funkiasi, mida nad ajasid selle taga, see oli ikka väga vinge. Nad panid rahva käima. Algul oli küll selline rahulik klassikaline liin, et polnud kindel, kas sealt tuleb midagi või ei tule, aga lõpuks ikka tuli täiega!”

Hele-Riin (24), löökpillimängija: “Kuna ma ise õpin sama asja, siis oli väga huvitav jälgida. Kohati olid lood üsna tõsised, nagu klassikalise löökpilli jaoks kirjutatud. Hästi mitmekesine kava oli, palju mängiti vibrafoni ja marimba peal, trumme oli palju kasutatud. Hästi üles ehitatud kava algas tõsisemate lugudega ja kogu aeg ei möllatud ainult trummidega. Löökpille on tohutult, neist palju oli ära kasutatud, mitte kõiki muidugi. Lahe oli see ufo-moodi pill, mille nime ma ei teagi. Hästi jäi silma nende koreograafia, paarismäng. Peale selle, et nad pilli mängisid oli efektne nende liikumine. Sain kõvasti innustust ise edasi harjutada.”