JK: PercaDu muusikud keskenduvad kontserdil vaid hetkele

01. mai 2006

29. aprillil Rock Cafes esinenud PercaDu muusikud tunnistasid intervjuus Jazzkaare veebireporteritele, et nad soovivad proovida oma muusika esitamiseks võimalikult erinevaid tingimusi.

Jazzkaare viimasel päeval 29. aprillil toimus Rock Cafe’s Iisraeli löökpilliansambli PercaDu kontsert, mis viis inimesed täielikult rütmide maailma. Juba kontserdi alguses oli tunda vahemerelikku temperamenti, mis haaras inimesi ja tutvustas neile teistsugust maailmavaadet.

Olles oma meeltes Vahemere kaldal, vestlesid Katre Kasemägi (18a) ja Helen Oja (17a) PercaD´u muusikute Tomer Yariv’ i ja Adi Morag’ iga.

Intervjuu ajal olid muusikud täis naeru ja rõõmu, püüdes ka meid pidevalt naerutada. Meile oli räägitud, et iisraeli inimesed on nagu kaktused, kes alguses tunduvad tõredad ning alles hiljem saavad inimesed tunda nende head loomust. Kuid tegelikult pole see nii. Juba alguses olid nad lahked vastama igale meie küsimusele. Vahel kalduski intervjuu mõnusaks vestluseks.

Kas kontsert möödus plaanipäraselt?
Yariv:Ei, kunagi ei lähe plaanipäraselt. Muidugi on asjad teisiti, muidu oleks see nagu lindistus. Tänase esinemise ajal kukkusid seinalt maha kaks dekoratiiv-tahvlit, ja keegi team’ist läks kogemata meie loo ajal lava kõrval seisvate trummide vastu nii, et see kolises. Esinemised on spontaansed ja täis üllatusi.

Kus uitab laval olles teie mõte?
Yariv:Püüan laval mõelda mitte millelegi. Ja isegi kui mõtted vägisi tulevad, siis ignoreerin neid. Ma tahan tunda hetke ja lihtsalt kõike nautida. See teebki kontsertidel esinemise nii oluliseks minu elus. Aastaid tagasi pille õppides olin tihtilugu enne esinemisi närvis. Ja sellest aitaski mind välja mitte millelegi mõtlemine. Selle tulemusena ei ole vasak ajupoolkera töös, mis on hea, kuna mängimise ajal kasutatakse ainult paremat ajupoolkera.
Morag:Asi on selles, et me harjutame palju – nüüdseks 2-6 tundi päevas, varem õpilasteni lausa 12 tundi. Ja selle harjutamise tulemusena mängib keha esinemiste olukorras automaatselt. Mängimise ajal panevad mõtlema võib-olla ainult mõned üllatused ja intsidendid, nii nagu tänagi.
Yariv:Iseasi on aga uute lugude või improvisatsioonidega. Siis tuleb olla avatud ja täielikult keskendunud muusikale. Siis ei lähe isegi korda, kui Iisraelis kusagil pomm plahvatab.

Te esinete jazzfestivalidel. Mis teie muusikas seda õigustab?
Yariv:Tõesõna, teeme muusikat, mida ei anna liigitada – see ei ole jazz, ei klassikaline muusika ega ka maailmamuusika. See on midagi uut. Paneb ikka ja jälle inimesi mõtlema, mis on sellel ühist jazziga. Tegelikult on meie muusikas nii improvisatsioone kui ka näiteks svingi elemente. Aga siiski ei ole me ei ühe ega teise žarni alla paigutatavad. Oleme lihtsalt muusikud.
Morag:Mis üleüldse on jazz? Ma usun, et kui seda küsida kuulsatelt jazzartistidelt, vastaksid nad rääkides erinevatest kogemustest. Jazz on kogemus, rännak. Meie tegime rõõmsaks kuulajad, kes omakorda ju meid õnnelikeks teevad. Ja see ongi tähtsaim – emotsioon, kogemus. Mis muu veel saakski lugeda?

Kuidas on teie muusikaline väljendus kümne koosoldud aastaga muutnud?
Morag:Muutunud on see kindlasti, vaadates kasvõi fakti, et alguses olime mõlemad õpilased. Aga tähtsaim, mida oleme püüdnud koguaeg endas arendada, on kahe muusiku kõlamine ühena. Selleks oleme harjutanud ühe ruumi erinevais nurkades, üksteise poole seljaga, et samal ajal rütmis olla. Ikka aga tuleb välja, et me ei ole üks olevus. On jälle, mille kallal vaeva näha.
Aga nüüd esinedes me tegelikult tunneme teineteist. Iga väiksemgi liigutus, mille Tomer teeb, olen ma temaga ja see käib minust samuti läbi. Muidugi oleme aastatega kuulsust pälvinud ja heliloojad kirjutavad lugusid spetsiaalselt meile. Üksteise tunnetamine, mängimine ja tähelepanu võitmine, see on ühes lihtsalt kasvanud.

Teil on projektid erinevate koosseisudega, muuhulgas näiteks Iisraeli Filarmooniline Orkester. Kas sellisel puhul kohandub orkester teie muusikaga ümber või hoopis teie nendega?
Yariv:Traditsioonikohaselt peaks dirigent järgnema solistile ja orkester omakorda dirigendile. Dirigent on nagu orkestri juhtiv pill, mis solistile allub. Meie kokkumäng orkestriga on enamjaolt vastavuses eelkirjeldatuga. Enamasti on meie soolodega nii, et neid on orkestriga nii palju harjutatud ja need on kõigil väga hästi selged, et järgneda ei ole keeruline.
Aga osa lugusid on meil rütmi ja ülesehituse pooles niivõrd rasked ja struktuurilt orkestriga ebakõlas, mil on solist-dirigent-orkester kombinatsioonis raske püsida. Seda suudavad järgida vaid väga head dirigendid. Alles aprilli alguses mängisime Iisraeli Filharmoonia Orkestriga koos ja võin öelda, et paljud hetked olid meeli ülendavad. Dirigent on tavaliselt kontserdi ajal meie selja taga, seega silmsidet meil temaga ei ole. Kokkumäng baseerub intuitiivsel tasandil. See on väga võimas.

Pilliarsenal koosneb teil pea kahesajast löökpillist, viiskümmend eritüüpi pilli. Kui teil palutaks neist valida ainult kolm ja esitada kontsert, millised oleksid siis need kolm õnnelikku?
Morag:Peab tunnistama, et seda on meilt tihtilugu küsitud. Mitte ajakirjanikud, vaid kontsertide korraldajad. Kui meid tahetakse esinema kutsuda, aga ruumid ei suuda mahuta kogu meie pillikomplekti, siis öeldakse, et võtke ainult mõned instrumendid ühes ja tehke kontsert ikka. Oleme sellistele kutsetele alati üheselt vastanud: “Aitäh kutsumast, aga me ei tule esinema.” Ja peaaegu oleksime ka siinse esinemise tühistanud, kuna Eestis leidus üks ainus marimba. Ülejäänud laenutati Soomest, tänu sellele läks kõik nii, nagu plaanitud.

Kas püüate oma muusikaga olla erinev ainulaadne, või on teil mõni muu eesmärk?
Morag:Uskuge – see, mida me teha püüame, on tabada õiget nooti.
Yariv:Kõik, mis me teha tahame, on kontsert säravalt esitada ja publikusse häid emotsioone voolama panna.
Morag:Mina alustasin õpinguid tavalistel trummidel. Siis aga tutvustas õpetaja mulle järgemööda kõiksugu löökpille kuni marimbani. Minu sümpaatia nende kõigi vastu oli ühesugune ja nii olemegi sellise koosseisuni jõudnud.
Yariv:Oleme väga palju pidanud vastama küsimusele, miks just löökpillid, miks mitte klaver, viiul või flööt? Mõelge nüüd ise, kui väiksele poisile antakse valida, siis on ju kindel, et teda tõmbab igasuguste kolinate ja löökpillide poole, mitte mingi kääksuva viiuli juurde.

Muusikat mõistate sarnaselt, aga on teil vahest ka erimeelsusi?
Morag:Ei.
Yariv:”Mõnikord.
(mõlemad naeravad)
Morag:No eks ikka mõnikord tuleb üks meist lagedale ideega, mis teisele ei meeldi ja vastupidi. See on ju suhe ja suhtes tuleb kõike ette.

Mismoodi on kodumaine rahvamuusika teid mõjutanud?
Yariv:Kus tahes sa ka ei ela või ole, alati saadakse ümbritsevast mõjutatud. Ja see ei ole alati vaid muusika. Ei oleks õige öelda, et just mõni muusika meid meie enda omani on tõuganud. Pigem on see iisraeli temperament, mis meie muusikat saadab.
Morag:Keeruline on isegi öelda, mis on iisraeli muusika. Seal on niivõrd palju eri rahvusest inimesi koos, kes on Jeemenist, kes Etioopiast, kes Ameerikast. Igaüks toob endaga midagi spetsiifilist kaasa. Ümber on väga palju omapärast muusikat.

Milliste plaanidega suundute tulevikku?
Yariv:Tahame mängida paljudel kontsertidel ja osa võtta nii paljudest festvalidest kui vähegi võimalik. Jazzfestivalide ja orkestrite kõrvalt on meile pakutud koostööd ka pop-lauljatega ja tantsijatega. Viimati pakuti ka esinemis võimalust diskoteekides. Me püüame proovida võimalikult palju erinevaid asju. Kuid tegelikult ei soovigi me midagi erilist, kuna me elame juba preaegusel hetkel oma unistustes.