Kontserdikaja: JK: Põhjamaise saundi triumf Vene teatris

26. aprill 2007

Publik kippus teose terviklikkust aplausiga lõhkuma. Kuulajate hinnanguid Ivo Heinloo, Helen Oja ja Mari Hiiemäe vahendusel.

USA kitarristi Mike Sterni ja Jan Gunnar Hoff Groupi esituses tuli kolmapäeva õhtul Vene Draamateatris ühisprojektina ettekandele oopus nimega “Magma”. Helilooja Hoff’i teose näol oli tegemist pika jazzsüidiga, mis voolab tervikuna ning millesse kirjutatud pausid on osa muusikast. Eesti publik täitis pausikohad hoogsa plaksutamisega, mistõttu muusikateose terviku hoomamine oli raskendatud.

Omamoodi huvitav kontrast tekkis hetkel, kui publik muusikud lisaloole oli meelitanud. Seltskond oli laval korraga vaba ning improviseeris rohkem kui ühegi eelneva loo ajal. Jan Gunnar Hoff ja Stern vaatasid üksteisele silma ja naersid südamest, Audun Kleive trummisoolo sai seda enam kontsentreerituks. Laval toimunu sai vägevalt kokku võetud – karged norrakad lõpetasid energiast pakatavatena laia naeratusega Mike Sterni kõrval.

Publiku arvamusi kogusid Ivo Heinloo, Helen Oja ja Mari Hiiemäe.

Priit Hõbemägi, ajakirjanik: “Olen käinud Põhja-Norras ja mulle tundus, et tundsin selles muusikas ära põhjanorrakaid. Teiseks meeldis mulle Sterni plahvatuslikkus, mis ilmnes viimases loos. Aga kahjuks sai see nii kiiresti otsa, inimesed ei plaksutanud enam ja lasid mehed lihtsalt minema. Oleks ikka pidanud ühe loo neilt veel välja pinnima.”

Anneli, klienditeenindaja: “Kontsert oli väga huvitav. Laval oli vaba olemine. Stern oli endiselt väga muhe ja väga tasemel.”

Brian Melvin, trummar: “Tundus, et see, mida nad mängisid, oli nende jaoks uus materjal. Nad alles õpivad seda tundma. CD peal kõlaks see kindlasti hästi, aga sellisele pundile kuluks enne laivis esinemist ära rohkem kokkumängimise kogemust. Kompositsioonile ei saa midagi ette heita.”

Karl Kanter, kitarrist: “Heli kvaliteet ja bändisisene sound oli puhas, aga jättis mulje, et väga palju nad proove polnud teinud ning et nad ei saanud ise väga hästi aru, mis toimus. Paaris kohas läksid teemad lahku. Koostöö oleks võinud olla parem. Üldmulje oli siiski hea.”

Kätlin Kaldmaa, tõlkija: “See ei olnud mu jaoks väga südamelähedane muusika. Liiga tavaline. Trompetist (Mathias Eick) oli väga tubli. Kitarrist säras rohkem oma naeratuse kui mänguga. Tulin siia rohkem Norra mehi vaatama.”

Sophie, 20 a: „Meeldis, eriti Sterni soeng! Ta tundis laval end vabalt, ja see ongi see kõige olulisem.“

Leila, õpetaja: „Oi, mulle väga meeldis! See ei olnud mul mitte esimene kord Sterni kuulata. Ma nägin teda ammu Jazzkaarel ning ükskord USA-s. Viimane oli vägev – Mike Stern mängis pisikeses baaris, kus meid kuulajaid oli ehk kümne ringis.“

Margo (20): „On alles tase! Nad esinesid hästi huvitavalt, nii põnev oli jälgida. Aega-ajal tundsin, et oleks tahtnud vaimustusest lava äärde näppe viskama minna! Ja ägedamate lugude ajal oleks lihtsalt soovinud kaasa plaksutada ja vilistada. Jazzis nii paraku vist kombeks ei ole, pidin end vägisi tagasi hoidma. Ühest küljest natuke kurb, et nad näiteks Rock Cafés ei esinenud.“

Hendrik, disainer: „Väga istus. Lugesin Kaur Garšneki tutvustust Jazzkaar Extras. Juba artiklist sain hea eelaimduse, kontsert oli täielikult tipp-klass. Mind need jämmimad lood haarasid niivõrd, et mõne rahulikuma ballaadi ajal hakkas natuke igav. Stern jäi hea sõnaga meelde, vahetu ja loomulik. Aga mida lõpu poole, seda vabamalt hakkas ka norrakatel tulema. Trompetist ju lausa tantsis!“

Federico Casagrande, kitarrist, esineb Villu Veski iLife Jazz Party raames: „Pean tunnistama, et stiil (roki ja fusion’i sugemetega), mida nad viljelevad, ei ole just päris minu maitse. Aga Stern on kahtlemata väga hea kitarrist. Kunagi õppisin ma tema muusikat mängima. Paraku jõudsin õhtuse kontserdi soundcheck’ilt alles nüüd, viimaseks looks kohale.“

Erki (55), RAMi laulja: “Riskantne üritus kahte stiili kokku panna. Peab ettevaatlik olema, et niisugust rokkivat tooni Norra jazziga sümbioosi saada. Mul on tunne, et neil polnud aega ühtset kontseptsiooni välja töötada. Mõlemad vaatasid oma mätta otsast ja see paraku oli läbi selle asja natuke kosta.
Virtuoossuse poolt ei olnud muidugi midagi ette heita. Norrakate trompet oli väga hea, trumm, kontrabass. Hoff ise ka.

Publiku vaheplaksutamised lõhkusid tervikut, kui väga just, on vaieldav muidugi. Mina ise olen selle suuna esindaja, et hakkan väga pika hambaga isegi väga hea soolo vahel plaksutama, sest lugu läheb edasi. See-eest olen nõus lõpus püsti kargama ja karjuma ja hõiskama. Aga loo arengut oleks siin võinud võimalikult säästa.

Üks mõte jäi kahe kõrva vahele pidama, et 1980ndad olid järsku õigem aeg pikkade jazzisüitide esitamiseks. Siis oli publik rohkem valmis kuulama arendusi ja jälgima tervikut algusest lõpuni. Siin oli helilooja kõvasti vaeva näinud, süvenenud ja pannud asja algusest lõpuni tuksuma. Aga tulemus sõltub sellest, kui palju pillimeestel on aega seda kokku harjutada ja kui palju on publikul viitsimist seda kuulata. Reeglina kõvale osale järgneb arendus, mitte rütm, kuhu võib sisse plaksutada ja hõisata. Need asjad lähevad eesti publikul natuke kaotsi.

Mõned muusikud annavad meelega soolokohti, et hõisake ja plaksutage nüüd ära, aga minu arvates härra Jan Gunnar Hoff ei olnud siin asja niimoodi mõelnud. Terviku ja muusika poole pealt oleks vale rääkida negatiivsetest emotsioonidest. Jazzkaarel negatiivseid emotsioone lihtsalt ei ole. On ainult äärmiselt positiivsed ja natuke vähem positiivsed. Igal juhul see süidijoon sai teoks ning vahepeal oli täisa olemas. Norrakad mängisid nagu Mike Stern ja üleminekud teisele stiilile olid ühtlased.”

Avo (55), konstruktor: “Kui ma ütlen, et olin rahul, siis olen sellega kõik öelnud. See oli läbi komponeeritud trompeti ja klahvpilli jaoks, millele lisandusid Mike’i kidrasoolod, mida ta teeb nii hästi, et ei teki üldse küsimust, kas see on seal niimoodi mõeldud või mitte. See tuleb loomulikult, mees mängib pilli nagu muuseas, nii lihtsalt. Ja kui ühel kontserdil pealtpoolt niimoodi paistab, siis on kõik väga hea ja õige.

Komponeeritud osad olid väga ilusad. Klahvpilliosa tuli mulle väga tuttav ette, mul oli tunne, et mingi plaadi pealt olen ma seda nii 25 aastat tagasi kuulnud. Tema soolodes ta ei improviseerinud suurt, ta mängis paikapandud noote ja naljakas, et need kõik tal peas olid, noodi pealt ta küll ei vaadanud. Kui asi vahepeal läks rocki peale, siis kadus igasugune hõngus, rock on rock – sellel pole vahet, on see Norra või Ameerika. Aga Norra hõngu oli komponeeritud osades.”