Kontserdikaja: JK: Portal ning Sclavis vaimustasid temperamendiga

29. aprill 2006

Euroopa jazzitraditsiooni suurkujude Michel Portali ning Louis Sclavis’ kvarteti võimsas esituses lõimusid rahvamuusika elemendid improvisatsioonilise jazzi pöörase iseloomuga. Loe publiku arvamust.

28. aprillil Salme kultuurikeskuses esinenud neliku koosseisu kuulusid lisaks Michel Portalile ning Louis Sclavis’le Prantsusmaa nooremasse jazzigeneratsiooni kuuluv Eric Echampard trummidel, kes Jazzkaare publikule tuttav juba Francois Corneloup’ ning Marc Ducret ansamblitest; ning kontrabassimängija Jean-Paul Celea, kes teinud koostööd ka legendaarse John McLaughliniga.

Solistide Portali ning Sclavis’ muusikaline dialoog pakkus nauditavaid lahkarvamusi – kohtusid harmooniakesksus ning loominguvabadus kui tundeküllasus ning erakordne tehniline võimekus. Eric Echampard’i loominguline trummimäng lisas etteastele pidurdamatu tempo ning pahvakutena paiskuva energia, kui Jean-Paul Celea täiendas teda hoolikalt nopitud filigraansete bassinootidega.

Iga muusikapala, kahel bassklarnetil mängitud araabiapärasest avaloost Portali bandoleonimängusäras hiilanud lisaloona esitatud tangoni, leidis märkimist unikaalsena. Meeletust tehnilisest pagasist sõltumata suutsid neliku liikmed säilitada vapustava kire.

Publiku arvamust käisid uurimas Georg Brinkmann, Marit Mihklepp ja Helen Oja.

Leene (20), üliõpilane: „Oh! Lugesin just raamatut, kus üks onu rääkis oma mälestustest. Siis küsiti, miks ta neid varem kirja ei pannud. Onu vastas, et sündmuste toimumise järel on ju raske neid otsemaid siduda. Igatahes mulle hirmsasti meeldis. Algul natuke häirisid trummid, aga eks ma siis lõpupoole harjusin ära ja olid üpris meeldivad.”

Helje: „Mulle väga meeldis, aga ei jaksa teile pikalt rääkida. Vahest olulisim oli muusikute fiiling.”

Tiit (35), ajakirjanik: „Mis seal öelda, väga meeldis. Muusikute omavaheline suhtlus oli väga vaba ja orgaaniline. Pakkus mitmeid üllatusi ja oli vaheldusrikas.”

Tanel (30), diplomaat: “Väga vinge! Jäime paraku niivõrd hiljaks, et kuulsime ainult kaht viimast lugu. Aga sellegi põhjal on emotsioonid väga head!”

Vaike (42), tantsuõpetaja: “Muusika õhkas vitaalsusest ja väga heas vormisolekust. Nii, nagu mina mäletan, oli pea iga lugu rahutu alatooniga ja nõudis pidevat jälgimist, muusikutega pidi nii-öelda ühe joone peal olema. Millegipärast läks mulle eriliselt hinge see, kui Portal akordionil mängis. See oli väga ehe, ja kogu selle uhke jazzu sees natuke külamehelik, just nii ma tol hetkel mõtlesingi!”

Jean-Pascal Ollivry, TÜ prantsuse keele lektor: “Kontsert oli väga hea, selline elav ja pidevas liikumises. Varem ei ole mul õnnestunud Portali ega Sclavist livena kuulata, plaatidelt aga küll.”

José Luis Gutiérrez, hispaania saksofonist, Jazzkaare esineja: “Portal ja Sclavis on minu kaks lemmikut Prantsusmaalt. Mind vaimustab nende spontaansus. Michel Portali juures on huvitav see, kuidas ta ehitab üles grupi ja täieliku grupivaimu. See koosseis ei ole mitte ühes ega teises isikus kinni. Klarnet ja saksofon on mõlemad tegelikult küllaltki omanäolised pillid, aga Portali ja Sclavise käes vahelduvad nad põnevalt ja kokkuvõttes see mix on suurepärane! Neid kahte koos kuulata – see on lihtsalt üks suur nauding!”

Kristjan (26) ja Margo (25), muusikaga tegelejad: “See oli vägev! Kiiresti mängivad vaimukad pillimehed. Trummar oli super. Eriline oli see läbi saksofoni laulmine. Muidu olen neid varem plaadilt kuulanud, plaat iseenesest on rahulikum. Toredasti oli üles ehitatud kontsert, vaatajatel oli mugav, ei olnud liiga vali, ainult palav oli. See on ainus kontsert, kuhu oleme jõudnud, aga super oli tõesti!”

Mari (33): “Väga hea. Enamus kontserte, mida olen külastanud, on kuidagi natuke ühesugused. See aga oli täiesti omapärane, üks ja ainuke. Muusikud tegid selle kõik nii isikupäraseks, neil oli seda sõnadega seletamatut stiili.”

Karin (23), üliõpilane: “Oh, see akordion võttis jalad nõrgaks! Eriti veel see viimane lugu, selline kirg ja samas mitte loomalik, vaid selline puhas. Selline tõeline Pariisi tänavatel jalutamise tunne tekkis. Silme ees Eiffeli torn ja valged tuvid. Need mehed ikka tegid imet seal laval, kohe näha, et olid oma pillidega kokku kasvanud.”