Kontserdikaja: JK: Publik võttis Andy Bey omaks esimesest silmapilgust

27. aprill 2007

Kas te suudate ette kujutada häält, mis toob kananaha ihule, tungib üdini ja paneb hoolega kõrvu kikitama? Andy Bey publiku arvamusi kogusid pärast kontserti Ivo Heinloo, Mari Hiiemäe ja Rivo Randver.

Kas te suudate ette kujutada häält, mis toob kananaha ihule, tungib üdini ja paneb hoolega kõrvu kikitama? Õige vastus on, et seda ei saagi ette kujutada, seda peab kuulama. Andy Bey trio neljapäevaõhtune kontsert Vene Kultuurikeskuses just säärase elamuse pakkus.

Kolm ülikondadesse rüütatud Ameerika meest haarasid terve saali oma lummusesse momendist, mil nad rambivalgusesse astusid. Andy Bey laulis nii, nagu paneks ta igasse nooti kogu oma pikaajalise kogemuse lavalaudadelt. Ühtmoodi värskelt kõlasid tema variandid tuntud džässistandarditest, nt Nat King Cole ja Duke Ellington, ning ka tema enda eripärase helikeelega omalooming. Bey teadis täpselt, millisele nupule vajutada, et kuulajate südant võita. Ka trio ülejäänud liikmed (Neal Smith trummidel ning Dezron Douglas kontrabassil) olid vaimustavad ja andsid endast rohkem kui kõik.

Bey ei esinenud üle ja tundus hoolikalt valiv iga liigutuse suhtes, mis ta teeb. Täiesti muretu ning kindlana valitses ta nii oma häält kui ka publikut, kellega ta lugude vahel soojalt nalja viskas.

Publikut küsitlesid Ivo Heinloo, Mari Hiiemäe ja Rivo Randver.

Märten (16), õpilane: “Meeldis see nauding, millega nad seda tegid. Üleüldiselt vaba suhtlus nende endi vahel ja positiivsus.”

Maie, dispetšer: “Lihtsalt kihvt oli. Vahva, et küllaltki suures vanuses mees veel sellist asja teeb. Ma ise pole palju džässi varem kuulanud, kuigi aastas ühel kontserdil püüan ikka käia.”

Mari, tudeng: “Mulle meeldis vaba olemine, mis ju üldse džässi juurde käib. Mingi hetk tajus Bey vist, et saaliga kadus side ära, aga siis leidis ta selle taas.”

Helge (47), logistikajuht: “Meeldivalt laia ulatusega hääl. Värelev tämber. Jäin rahule. Ma pole veel ühegi kontserdiga alt läinud.”

Asmi (40), turismivaldkonna töötaja: “Mulle meeldis selle mehe hääl ja trio kokku oli väga kuulatav ja nauditav. Kerge muusika, kerge kuulata. Ja mul emotsioonina hakkaski hästi kerge. Ta võttis pinged maha, võib-olla tegi see poole saalist uniseks, aga see oli vabastav. Mu istekoht oli rõdu tagumises osas, nii et mõnigi asi läks ehk kaduma, aga kõik käis vaikselt ja sujuvalt.”

Julika (27), diplomaat: “See muusika oli emotsionaalne ja Andy Beil oli väga hea hääl, silitav. Mulle meeldis bändimeeste omavaheline kontakt, see oli silmadest näha, kuidas see toimis. Meeldis see, et laulja tegi vahepeal nalja. Kontakt publikuga oleks võinud veelgi parem olla, tundus, et publik oli selle jaoks valmis. Hääl oli sädelev ja madal ja minu jaoks väga seksikas.”

Terje (46): “Loomulikult positiivne elamus. Minu jaoks oli see üllatus, ma ei olnud temast varem mitte midagi kuulnud rohkem, kui Jazzkaare kavast lugenud. Ta oli melanhoolne. Vokaalne tase üllatas. Arvasin, et kuna tegemist on eaka artistiga, siis võib-olla mulle väga ei meeldi vanu lauljaid kuulata, aga see hääleulatus ja häälekasutus ja tema enda kirjutatud muusika oli minu jaoks huvitav. Sellistel üritustel ongi hea, kui leitakse inimesi, kes esitavad iseenda muusikat. Teatud kontsertide järel mõtled või otsid sellele tõlgendust, aga see kontsert oli üheselt positiivne. Mitte ainult Bey. Bändi koostöö oli suurepärane, arvestades, et tegemist oli erinevate põlvkondade muusikutega. Et nad üksteist üldse nii hästi mõista said. Kontakt publikuga oli ameerikalik, eestlastele oli see natuke võõras. Nemad üritasid parimat. Meie oleme sellised, kes ei naera nii palju kui võiks, kuigi me saame aru.”

Ivo (22), muusik: „Bassimees ja trummar olid väga head ja minu arust oli mängis Bey klaverit paremini, kui laulis. Ülemine register muutus tal kuidagi nasaalseks kohati. Plaati ei viitsiks kuulata eriti, aga üldjoontes kontsert meeldis küll, üks legend on jälle ära nähtud.”

Marju (42), pedagoog: „Väga stiilne kontsert oli. Bey hääl oli vaimustav ja ansamblimehed nägid väga stiilsed välja. Ma nautisin kontserti tõesti väga, istusin ka väga hea koha peal ja kõik oli näha, kuulda. Eriti mulle meeldis ka see, kuidas ta rääkis. Ma vist muretsen tema plaadi ka.”

Liina (19), laulja, üliõpilane: „Väga rasked seaded olid minu arust, neid ei ole üldse kerge laulda ilmselt. Tal oli väga eriline hääl, eks ta oma hääle võimaluste järgi oli need lood teinud ka. Aga halba ei saaks selle kontserdi kohta minu arust midagi öelda, tulingi sellist muusikat kuulama.

Reet (38): „Väga ilus oli, mulle väga väga meeldis, ma olen paaril jazzkaare kontserdil juba sel nädalal käinud ja see oli siiani parim. Homme lähen Archie Sheppi ka kuulama kindlasti.”