Urmas Orgussaar: “Muusika on nagu hea vein, mida juues kahju ei saa, pigem on asjast ikka kasu.” Ivo Heinloo vestlus staažika džässisõbraga.
Jazzkaare festivalil kõlab hea muusika, ent tulevad kokku ka põnevad inimesed ja leiavad aset ootamatud kohtumised. Urmas Orgussaar on nahakunstnik, kunstiõpetaja ning staažikas džässikuulaja, kes Eesti džässil silma peal hoidnud juba üle neljakümne aasta.
Ivo Heinloo tegi pärast Leny Andrade kontserti Urmas Orgussaarega juttu brasiillanna äsjalõppenud etteastest ning ka vanadest aegadest ja festivalist laiemalt.
Kuidas kontsert meeldis?
Mulle meeldis saateansambel. Solist oli võib-olla natuke väsinud, kas siis eilsest kontserdist (April Jazz festivalil Soomes – I.H.) või ea tõttu. Samas laulis proua oma ea kohta väga kenasti. Hindeks paneks 4+. Ladina-Ameerika muusikat ja bossasid kuulan ma alati mõnuga.
Olen ehk natuke kriitiline, aga ma olen džässi kuulnud aastakümneid, juba neil aegadel, kui siin käis Oscar Peterson ja toimusid esimesed skandaalsed kontserdid. Aasta oli 1967, kui ma astusin Tallinna Džässiklubi liikmeks. See klubi käis koos Mustpeade Maja keldris ja Aarne Vahuri vedas seda üritust. Mäletan, et kui lavale tuli noor Rein Rannap, siis tõsteti tema klaveriiste üles, et ta klaviatuurini ulatuks. Ta võis siis olla kuskil kuueteistkümneaastane.
Vene ajal oli džäss ju tõrjutud ja poolenisti põrandaalune värk. Aga teadagi, kõik tõrjutu on ju väga popp. Näiteks jam-session‘ite puhul ei teadnud kunagi, kus ja kas need toimuda saavad. Charles Lloydi bändi esinemise pärast võeti meil vist isegi kultuuriameti juhataja ametist maha, kui ma õigesti mäletan. Teine skandaal oli Oscar Petersoniga Moskvas, kus ta jäeti kohvrite otsa oma vastuvõtjaid ootama. Käisin teda kahel korral kuulamas, kui ta siin Tallinnas esines. Vaat need olid ikka mehed!
Mis tänavusel festivalil nähtud, mis veel nägemata?
Mulle jättis sügava mulje Iisraeli lauljatar Michal Cohen koos Saksa vibrafonistiga. Vaat see oli priima, tõesti minu meelest väga hea! Neist kolmest-neljast kontserdist, mida ma seni kuulnud olen, kahtlemata parim. Tõnu Naissoo mängis džässikohvikus klubimuusikat, see oli võib-olla väike pettumus. Bigbänd meeldis ka. Homme kavatsen minna veel Al DiMeola kontserdile.
Kuidas Eesti džässi hetkeseisu kommenteerite?
Eesti džäss on väga heal tasemel. Kui vaadata näiteks bigbändi, siis suur hulk sealsetest muusikutest on ju solistid. Meil on väga häid muusikuid, võiks öelda, et Euroopa ja miks mitte ka maailma tasemel. Eestlased on ikkagi pigem muusikarahvas kui kunstirahvas. Muusikud ei ole mitte ainult tehniliselt virtuoossed, vaid ka intelligentsed ja erudeeritud, sellest see kõrge tase moodustubki.
Anne Ermi puhul tuleb imetleda seda, et ta on suutnud jõuda ja tahta teha sellist asja aastakümneid. Muusika on ju niisugune tore asi, et see mõjub igaühele hästi. Sestap on ka loomulik, et inimesed käivad seda kuulamas. Muusika on nagu hea vein, mida juues kahju ei saa, pigem on ikka asjast kasu.