JK: Publikuintervjuu Tiit Lauguga: pilk Jazzkaare 20 aastale - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

23/04/2009 JK: Publikuintervjuu Tiit Lauguga: pilk Jazzkaare 20 aastale

Intervjuud

Esimest festivali on alati oluliselt raskem teha kui kümnendat või kahekümnendat, leiab Tiit Lauk. Vestluse pani kirja Ivo Heinloo.

Tiit Lauk on mees nagu orkester ning džässientsüklopeedia. Ta on muusik, pedagoog, muusika-alaste raamatute autor ja ka festivalikorraldamine pole talle võõras. Eesti džässi ajaloo tundmisel talle võrdväärseid spetsialiste ilmselt eriti ei leidu.

Ivo Heinlool oli privileeg Tiit Lauguga Jazzkaare kestel juttu teha.

Kas meenub mõni ere seik, vaadates tagasi Jazzkaare 20 aastale?

Neid on palju. Meenutada võib esimest festivali, olin ju minagi tollal Jazzkaare tegijate hulgas. Ray Anderson, kes oli tollal väga nõudlik artist, keeldus algul peale kontserti jämmil osalemast, ent tema bändi trummar õnnestus ära rääkida ja tema kutsus teised ka kaasa. Õhtul läksime festivali klubisse, mis asus Linnahalli väikeses saalis. Täiesti iseeneslikult läks lahti väga temperamentne jämm ilma igasuguse kauplemiseta. Pärast, kui Andersoniga festivali ja tuleviku teemadel konjakiklaasi taga rääkisime, siis ta kahetses, et polnud pilli jämmile kaasa toonud. Mehel olla tekkinud tõsine himu mängida, aga polnud ühtki trombooni.

Teine ere seik meenub seoses rootslaste duoga Rune Gustafsson – Arne Domnerus. Nad olid siin ka 1967. aastal, nii et tekkis omapärane side kahe festivali vahel, nagu poleks olnudki sundauku. Tõeline elamus oli ka pianist Horace Parlani kontsert. Fantastiline, kuidas ta suutis mängida ühe käega, kuna tal parem käsi lastehalvatuse tõttu praktiliselt ei töötanud!

Ka Charles Lloyd on ju Jazzkaarel mitu korda üles astunud, ent minu hinnangul oli tema esimene kontsert 1967. aastal ikka kõige parem. Vähemalt muljed sellest on eredamad ja meeldejäävamad, ent muidugi võib põhjus olla osaliselt selles, et tollal noorema ja kogenematuna oli võimalusi taolise taseme muusikuid näha küllaltki vähe. Arvata võib, et kuigi Lloyd oli siis veel “tõusva tähe” kategoorias, oli ta tegelikult juba tipptaseme saavutanud, kuigi veel mitte igas maailma nurgas teadvustatud.

Eks omamoodi elamus on ka see, et olen ise viis korda Jazzkaarel üles astunud. Esinejana tekkiv rahulolu ja kaif on muidugi võrreldamatu millegi muuga.

Kes on teie jaoks need artistid, kes pole Jazzkaarel käinud, kuid keda väga siia sooviksite?

Oh, häid muusikuid on ju maailmas nii palju… Paljud nendest, keda ma oleksin hea meelega näha tahtnud, on praeguseks meie seast lahkunud. Näiteks Oscar Peterson oli küll Tallinnas käinud, ent teda oleks siiski tahtnud veel kord näha enne, kui tal tervis üles ütles. Ka Stephane Grappellit oleks meelsasti siin kuulanud.

Kui võrdlete Jazzkaart praegu ning aastal 1990, siis mis silma hakkab?

Arvuliselt võttes oli esimesel festivalil kontserte rohkem kui seekord. Ent arv üksi ei ole veel näitaja. Eks esimest festivali on alati oluliselt raskem teha kui kümnendat või kahekümnendat. Algul peab end tutvustama, hiljem, kui sind juba teatakse, on hulga lihtsam.

Kui palju kavatsete külastada tänavusi kontserte?

Katsun nii mõneltki läbi käia. Kuid peab ütlema, et siin näib kehtivat sajaprotsendiliselt võileivaseadus – kui võileib kukub, siis ikka võiga allapoole. Vaadake, kui palju sündmusi festivaliga samaaegselt toimub – Eesti Muusika Päevad, lisaks on Tallinna Ülikoolis konverents “Muusikakasvatus muutumises”.