JK: Pühapäevane jazzijalutuskäik Aimla-Mälgand-Akuliniga

25. aprill 2006

Pühapäeval toimusid kontserdid Tallinna erinevates kunstisaalides. Siim Aimla, Eduard Akulin ja Mihkel Mälgand alustasid südapäeval Kunstihoone fuajees.

Pühapäeva üheks pisimaiuseks oli Eesti kõige väiksem biitbänd nimega Aimla – Akulin –Mälgand. Nende õdus kuid samas energiline muusika tekitas ristkülikukujulises Kunstiakadeemia fuajees soojema tunde. Nad võitsid publiku südame, tehes muusikat, mis kuulub tavaliselt big bändide repertuaari.

Katre Kasemägi (18 a) nautis trio kontserti.

Kontserdi algusest mängis trio humoorikat muusikat, mis oli segatud rahuliku mahedusega. Nad esitasid nii enda loomingut kui ka jazzilegendide kirjutatut. Kindlasti andis selle kontserdi õnnestumisele kaasa paari aasta tagune esinemine sama koosseisuga Jazzkaarel.

Huvitavat vaatepilti pakkus loomulikult Siim Aimla oma hingestatud saksofonimänguga ning ka siis kui ta kasutas mõned lühikesed hetked sordiini asemel oma põlve, et tekitada veelgi nasaalsemaid helisid. Ta peaaegu otseses mõttes vahel sosistas trombooniga, mida ohjeldas Eduard Akulin. Akulin oli mees, kes seisis terve vaskpuhkpillide armee eest. Arvata, et ta ei saa sellega hakkama, oleks vale. Palad, mis nõudsid teatavat hüplevust ja kelmikust, õnnestusid Akulinil hästi.

Vahelduva eduga täitis publik muusika rütmikamat osa. Nimelt sõrmenipsud ja plaksutamine muutusid kontserdi lõpuks peaaegu iga muusikapala lahutamatuks osaks. See on vaid üks näide, et publikule oli kontsert meelt mööda. Sõrmenipsud lisasid bassimehe Mihkel Mälgandi siiru-viirulisele ning samas sujuvale bassil orienteerumisele rütmikust.

Seoses kontserdipaiga omapäraga – suure hoone fuajeega – lähenesid ka meie muusikud oma esitusele loovalt. Siim Aimla ja Eduard Akulin jalutasid keset kontserti publiku seas ning samal ajal improviseerisid. Selline instrumentide liikuvus tekitas inimeste näole hämmeldunud ilmed ning aitas pühapäeva veelgi rohkem mällu söövitada.

Ainus asi, mis kõike natuke varjutas, oli Kunstiakadeemia õpilaste pidevalt uksest sisse ja välja käimine. Teatavalt määral häiris see ka muusikuid, kuna kui mõni õpilane sisenes, siis pöörasid nad peaaegu alati oma silmadega sellele tähelepanu. Loomulikult ei ole see õpilaste süü, kuid see võib-olla näitab, et kontserti ei saa teha sellise hoone fuajees, mille läbikäimine on tihe.

Päikseline pühapäev koos särtsu süstiva jazzmuusikaga andis loodetavasti publikule meelepärase elamuse. Kevad on käes ning üllatused Eesti jazzis võivad alata, sest kevadel on inimesed kõikidele asjadele rohkem vastuvõtlikumad.