Kontserdikaja: JK: Puhas ekstaas pulbitsevast flamenkost

27. aprill 2008

Son de la Frontera sisemine põlemine kandus ka publikule, kes oli kas vaimustusest keeletu või sõnadest ülevoolav. Pärast mõningast rahunemisaega olid kuulajad võimelised juba oma muljeid jagama.
Arvamusi kogusid Hanna Varkki, Triinu Laan ja Laura Paju.

26. aprillil, laupäeva õhtul said Estonia kontserdisaali kogunenud flamenkohuvilised osa vaimustavast etendusest. Lava küttis üles äsja BBC maailmamuusikaauhinnaga pärjatud Son de la Frontera Andaluusiast.

Publiku ja enda muljeid jagavad Hanna Varkki, Triinu Laan ja Laura Paju.

Hanna Varkki: Moi de Moróni hingerebestava laulu puhul võis tunda ennasthävitavat kirge ja sisseelamist. See tekitas endagi kurgus kihelust ja kehas pingestatud laenguid. Tantsija Pepe Torrese etteasted rabasid üliinimliku täpsuse ja kiirusega. Kõla järgi meenutas see pigem ratsaväge, kui üht tantsijat. Kogu jõud kontsentreerus elektronpilvena kappavatesse jalgadesse. Samas kui uhke rühiga ülakeha võbises näiliselt vaid kergelt kaasa ja näonahalt paistis üksnes õrn virvendus. Tema järgmine tantsusoolo oli juba puhas ekstaas.

Teine tantsija ja õhtujuht Manuel Flores demonstreeris mängulisemaid tantse, võludes oma muhedalt flirtiva olekuga. Kahe kitarristi koostöö oli super-sünkroonne. Raul Rodriguez rikastas helipilti plekise kõlaga kuuba tres kitarriga ning ka Paco de Amparo näitas isikupärast stiili. Tantsijad ja laulja saatsid lugusid rütmiliste plaksutustega, mis jäid oma virtuoossuses publikule järeleaimamatuks. Siin on tegemist täiusliku koosseisuga, kus igaühe omapära avaldub uskumatu intensiivsusega ühtsuses. Nende sisemine põlemine kandus ka publikule, kes oli kas vaimustusest keeletu või sõnadest ülevoolav. Pärast mõningast rahunemisaega olid kuulajad võimelised juba oma muljeid jagama:

Kaie (40) kontoriinimene: Väga meeldis! Ma olen ka enne flamenko-muusikaga kokku puutunud. Mulle meeldb flamenko juures just see kirg, millega seda esitatakse. See on selline power, nagu öeldakse. Tõesti väga mõnus. Istusime kaheksandas reas, see oli just paras kaugus. Kaaslane, kellega ma olin, ütles just, et ta teise ritta kohti ei võta, tal on sellega juba teatavad kogemused… Aeg-ajalt tundsid, et väsisid ise ka ära, sest elasid nii kaasa sellele. Väga mõnus asi!

Indrek (41) meditsiinitöötaja: Kontsert meeldis väga, see oli väga vaheldusrikas ja oli dialoogi kahe kitarristi vahel. Ikkagi väga heas seades tants oli ka, niipalju kui põhjamaa inimene oskab sest asjast teada ja arvata. Ja väga tasakaalukas; kõik olid omaette staarid, nii et väga tugev koosseis ja hea kokkumäng! Palju kiidusõnu! Neil on täiesti oma nišš, selle kuuba pilli kõla oli eriline. Aga meeldis väga nende kunstnike mängulisus, lahtisus ja avatus. Et ühelt poolt distsipliin, mida flamenco endast kujutab ja nõuab ja teiselt poolt improviseerimisvabadus. Suurepärane!

Illi (71) ja Helve (77) pensionärid: Ma küll eelarvamusega tulin, sest ma üldreeglina Jazzkaarel ei käi, aga pakuti piletit ja meeldis väga. Väga tore oli. Ja noo, mis temperament! Mina hakkasin kohe mõtlema, et kuidas oleks Hispaanias olla kuskil, et kas kannataks ära. Ja kannataks, kannataks küll! Eluaeg ei tahaks võib-olla…Ja see oli vist ikka väga kõrge tase. Meie jäime väga rahule. Igaljuhul, mina proovisin kaasa plaksutada, kui nad lõpus tegid selles rütmis, käed väsisid varsti ära. Jalgadest ei maksaks rääkidagi.

Lena (16) õpilane, Hispaania-fänn: [Ülikiirelt ette vuristades] See oli väga super, väga hea, kõige parem asi, mida ma olen üle tüki aja näinud, see oli väga vinge, see oli väga seksikas, see oli väga kuum, see oli väga ilus, seal olid väga ilusad mehed ja väga ilus hispaania vaim oli ja hästi mõnus kitarr ja siis oli lahe, kuidas kitarrimängija oma sokke kohendas ja üles tõstis, kui tal tal need alla kukkusid. See oli ülivinge! Ta tegi seda nagu muuseas, samal ajal mängis kitarri edasi, see oli üli-chill. See tüüp tahtis kogu aeg esineda; see, kellel jalad lihtsalt liikusid nagu Duracelli jänesel, see oli nii hull! Tal lihtsalt jalad liikusid kogu aeg. Aargh! See oli väga vinge! Ja ta oli väga ilus.

Ainult ma ei saanud sellest aru, mis selle vasakpoolse mehe funktsioon oli, ta ei osanud eriti midagi teha, ta oli lihtsalt tore. Ta natuke tantsis jah, aga ta jäi ikka kõvasti alla sellele teisele. Ja see oli nii lahe, et seal ei olnud ainult flamenko, vaid nad kombineerisid seda selle kuuba värgiga. Juba esimesest noodist sai minust nende fänn.

Tavaliselt on nii, et üks laulab hästi ja teised on seal niisama. Aga neil oli selline tiimitöö ja vaim seal. Ja eriti hea harmoonia oli nende kitarristide vahel minu meelest. Nad suutsid ikka väga sükroonis mängida, täiustasid üksteist ja…Väga kihvt!

Sirje (31) assistent ja Merle (32) raamatupidaja: Me olime väga vaimustuses. Me oleme konkreetselt flamenkoaustajad ka veidi. Ja ise tantsime ka, meil on terve grupp siin. Super tantsutehnika! Viimse liigutuseni, filigraanselt, detailideni viimistletud. Hullumaja noh, hullult hea! Me pole meeste tantsu tegelikult eriti näinud, ikka naiste oma. Selleni eestlane ei küüni, ma arvan.

See laulja oli ka kõva, see hääl oli minu arust täpselt selline, nagu plaadi pealt kuulaks. Muidu esinemisel ikka libastutakse ja tulevad kalad sisse. Ei, õudselt äge oli! Väga vägev! Ja tänu sellele, et me olime õppinud seda rütmi plaksutama, tabasime ära kolm erinevat rütmi. Natuke üritasime kaasa plaksutada ka, aga need vasturütmid on nii keerulised seal. Uut innustust sai. Mina küll tantsin edasi täiega! Aga mingi naine oleks ikka võinud ka olla. Et oleks võinud tuhiseda läbi korraks oma ilusa kleidiga sealt. Aga nende grupp on selline, mis teha, meeste värk…

Triinu Laan: “Äsja BBC World Music Award auhinna saanud Hispaania grupp Son de la Frontera suutis publikut köita juba esimestest helidest alates. Lavalt kandus saali tõeline emotsioonidetulv, kurbus ja rõõm ja, mis peamine, uhkus. Kitarrimängija Raúl Rodríguez käsitles meisterlikult nii tavalist kui ka kuuekeelset kuuba tres kitarri, tihti lipsas keskendunud mehel mängu ajal keel suust välja. Paco de Amparo virtuoosne kitarrimäng ei unustanud Kuuba rütmide kõrval ka ehedat Hispaania flamenkot. Ülejäänud kolm meest, Pepe Torres, Manuel Flores ja Moi de Morón, suutsid käteplaksutamisest teha täiesti omaette muusikavormi.

Manuel Flores võlus kõiki ka oma temperamentse tantsuga, mis pani publiku saalis huilgama. Lõpuloo ajal ilmnes ka kergelt kõhuka Pepe Torrese kelmikas tantsuoskus ning mehe jalad liikusid kehakaalu arvestades üllatavalt kergelt ja elegantselt. Selge on ka, et ükski flamenco kontsert ei ole täiuslik ilma üliemotsionaalse lauluta ning just seda pakkuski ehedana kõlav Moi de Morón.

Publik saalis ei raatsinud hispaanlasi lavalt lasta ja trampis jalgadega peaaegu sama innukalt kui esinejadki.”

Lauri Saatpalu: „Kontsert meeldis väga. Tegemist on virtuooslike rahvapilli meistritega, tõeliselt professionaalsemad tüübid. Nad ei ole võib-olla nii filigraanselt lakutud kui täna õhtul esinev Al di Meola, keda ma ka vaatama tulen, aga nende mängu idee on teine. Selline nauditav ehe ja rahvalik esitus.”

Kaidi Kullamaa (17), õpilane: „Väga emotsioonirohke kontsert, väga positiivsed muljed. Esinejad olid täiesti super ja elamus on väga hea. Ma olen ise tegelenud flamenkoga juba kolm aastat ja seda enam lõi nende esinemine täiesti pahviks. Selline energia ja tegutsemisrõõm tulvas lavalt alla, et suu jäi lahti.”

Sigrid, kommunikatsioonijuht: „Väga fantastiline, olen lihtsalt sõnatud. Tänasesse kevadilma sobiv superelamus. Mulle meeldib flamenko, kui seda esitavad päris kirglikud ja ehtsad hispaanlased, mitte mingid koopiad.”

Janne (37), florist: „Väga hea kontsert oli, mulle meeldib flamenko. Kogu see lavastus kokku, muusika ja tantsu kooskõla, oli suurepärane. Kuulasin vahepeal silmad kinni ja sain sellise naudingu. Seda tunnet ei oska kirjeldada, neid peab lihtsalt nägema.”

Laura Paju: “Kontsert algas Moi de Moroni lauga, kes esitas esimese loo ilma mikrofonita. Ekspressiivse ja hingestatud esitusega võis ta isegi Estonia ooperitähtedele silmad ette anda. Peagi liitusid Raul Rodriguez ja Paco de Amparo kitarridel, ning suurepärased tantsija Pepe Torres ja Manuel Flores.

Tohutu energia ja ülimalt lihvitud tehnikaga tantsija Pepe Torres kujunes publiku absoluutseks lemmikuks. Tekkis tunne, justkui oleks saal maavärina kombel saabuva ürgenergiaga üle valatud. Ja justkui ei viibikski enam Estonia saalis, vaid kusagil Lõuna-Hispaania tänaval, kus parasjagu toimub suurejooneline fiesta.

Son de la Frontera esinemine toimis lava laval efektina. Kitarristid ja compas’e ehk rütmisaate plaksutajad olid Torrese ja Floresi tantsunumbritele publikuks. Pidevalt ergutati üksteist spontaansete hüüetega, mis jättis esinemisest eriti spontaanse ja usutava mulje. Kogu showle elas samal ajal kaasa ka Estonia saali kogunenud publik.

Son de la Frontera muusika on muusika, laulu, tantsu ja näitekunsti orgaaniline ühendus. Mustlaste, mauride, juutide ja teiste kultuuritraditsioonide ühendusest sündinud flamenko mängis Son de la Frontera käes erkstaatiliselt, kirglikult ja väärikalt. Põhjamaise temperamendiga publik sai täielikult ülesköetud ja just tänu sellele esitas ansambel mitu improviseeritud lisanumbrit.”

Anti Kuus, Actaprindi omanik, muusikahuviline: „Anne Erm oskab igale Jazzkaarele panna sellise mõnusa vahepala. Vahest on see läinud ka väga tõsiseks, näiteks soomlaste Värttinä kontsert, mis toimus Sakalas. See oli minu jaoks üks suurimaid elamusi. Täna oli rohkem selline tantsuline kontsert. Ma ei saa öelda, et ma oleksin väga suur flamenkosõber. Mulle meeldib iiri Michael Flatti kohutavalt, aga see, mis nad nüüd tegid, oli lihtsalt fun.

Muusikaliselt ma arvan, et ma plaati vist ei ostaks. Aga oli fun ja kuulsite, mis saalis toimus! Tegelikult, mida on vaja – on vaja värve juurde tuua. Seda on Anne hästi osanud teha, et ta on toonud mujalt maailmast selliseid esinejaid, kes on natuke teistmoodi ja rikastavad meie maailmapilti. Mida rikkalikum on, seda kihvtim.”

Mare, rahvusvahelise organisatsiooni töötaja: „See oli äärmiselt autentne, sellepärast, et neid flamenkotantsijaid ja lauljaid ja mängijaid on siin käinud küll ja küll. Seekord oli ülimalt showlik. Ma muidugi mõtlesin, et kuidas Jazzkaarel nüüd nii ehe muusika.

Tulin ilma igasuguse eelteadmiseta esineja kohta ja mõtlesin, et huvitav, kuidas suudetakse küll flamenko, Hispaania ja mingi asi nüüd džässilikult sisse viia. Ma tõesti arvasin, et äkki on mingid uued kombinatsioonid. Aga siiski, hästi vahva oli, lihtsalt super! Ei jätnud üldse sellist muljet, et nad on nüüd suures kontsertsaalis, suudeti luua tõesti selline vahetu atmosfäär.

Käisin eile ka Leny Andrade kontserdil ja see oli ka väga tore, aga tänane kontserti oli kaasakiskuvuse, emotsiooni ja energia poolest parem. Ja seda suudeti siin, Tallinna linnas, põhjamaa inimesega teha!”

Kristel: „Midagi üllatavat minu jaoks ei olnud. Kuulan ise ka hispaania muusikat ja olen tegelenud flamenkoga – selles kontekstis oli täiesti ootuspärane. Ma olen kursis mingil määral selle valdkonnaga, see tegi minu jaoks muidugi asja põnevamaks. Jäin väga rahule. Tantsu puhul ma ütleks, et neil on see kaasa sündinud ja eestlastel pole seda lihtsalt veres. Flamenko läheb muidugi eestlastele hästi peale, aga nad ei suuda kunagi sellist taset saavutada nagu hispaanlastel. Tehniliselt hästi metsikult raske, rütm on kiire ja keeruline. Eestlane on ikka kaerajaani inimene. Olen ise ka flamenkoga tegelenud, aga ma arvan, see on eestlaste puhul pisut lootusetu – kaks aastat tegelesin, siis jätsin järgi. Ühte liigutust õpib väga kaua ja kui tahta seda kõike veel kokku panna…

Tanel, teadlane: „Mulle meeldis just flamenkolaul, mis oli huvitav, ei osanud midagi nii põnevat oodata. Tantsu puhul ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas saab sellist power’it sinna sisse panna.”

Son de la Frontera (Hispaania)
26. aprillil kell 17.00 Estonia kontserdisaalis

Koosseis:
Raúl Rodríguez – kuuba tres ja hispaania kitarr
Paco de Amparo – kitarr
Pepe Torres – tants ja compás
Manuel Flores – tants ja compás
Moi de Morón – laul ja compás