JK: Raivo Tafenau: Jazzkaar paneb elu kihama!

05. mai 2007

Raivo Tafenau annab intervjuu pärast Jazzkaare festivali, rääkides paari sõnaga toimunud projektist koos Dominik Bukowskiga ning oma praegustest tegemistest ja arvamistest. Vestleb Rivo Randver.

Raivo Tafenau on vaieldamatult üks tuntumaid ja hinnatumaid saksofoniste Eestis. Ja ta on kahtlemata üks olulisemaid persoone Eesti jazzmuusikas. Saksofonistiga on koos mänginud pea kõik Eesti jazzmuusikud ja Tafenaud võib laval näha ka rahvusvahelistes ansamblites. Sageli on Tafenau nendegi projektide ninamees.

Raivo Tafenaust ja Raivo Tafenauga räägib Rivo Randver.

Raivo Tafenau tegutseb vabakutselise jazzmuusikuna ja käed on tal alatasa tööd täis. Praegu valmistab ta plaadimaterjali nii laulja Sergio Bastosega kui ka trioga Tafenau-Vind-Padilla. Esinemisi on saksofonistil lähitulevikus rohkesti nii Eestis kui ka välisriikides.

Äsja lõppenud Jazzkaare festivalil esines Raivo Tafenau oma rahvusvahelise kvintetiga. Teiste seas oli projekti kaasatud Poola üks paremaid vibrafoniste Dominik Bukowski. Kontsert toimus Viru Hotelli Grande saalis ning toimunut kanti üle ka Klassikaraadios ning 20 Euroopa riigi raadiokanalites.

Intervjuus räägib Raivo Tafenau enda praegustest tegemistest ja vaatab ka pisut tagasi. Tafenau kiidab nii Jazzkaare festivali kui ka Eesti jazzmuusika taset üleüldiselt.

Andsid reedel ühise kontserdi Dominik Bukowskiga. Läks kõik plaanipäraselt, jäid ise rahule?

Jazzmuusikas ei juhtu vist kunagi nii, et kõik läheb plaanipäraselt. Selline kontsert sõltub väga erinevatest nüanssidest, väsimuse astmest, kontserdisaalist, publikust, proovide arvust ja loomulikult ka kõigest, mis toimub ümber meie. Kui me enne kontserti rääkisime innukalt eelmise öö sündmustest, siis jätab ka see paratamatult oma jälje. Me ju oleme oma muusikas väga vahetud ja emotsionaalsed. Rahulejäämist võiksin kommenteerida siis, kui olen kuulanud läbi kontserdi salvestuse.

Kas Bukowskiga on plaan koostööd jätkata?

Dominik on üks parimatest muusikutest, kellega on mul olnud au koos laval viibida. Lisaks sellele on ta fantastiline inimene. Igal juhul jätkan temaga koostööd, kui vähegi võimalust on.

Mis Sa arvad äsja lõppenud Jazzkaare festivali kavast? Kas käisid mõnel kontserdil, millelt said erilise elamuse?

Mulle isiklikult meeldib Jazzkaare juures, et see paneb nädalaks ajaks Eesti elu kihama. Tõstab toonust, tekitab sellise väga meeldiva võdina, et miskit huvitavat toimub. Sellel aastal märkasin ka meedia poole pealt kasvanud huvi festivali vastu ja sellest on ainult rõõmu.

Oleksin väga õnnelik, kui festivali majanduslik olukord lõpuks areneks sellisele tasemele, et me näeks kavas nimesid nagu Pat Metheny, Sonny Rollins, Herbie Hancock, Dave Sanborn jne. Nad on kõik veel tegutsevad muusikud, kes on muutnud maailma ja siiamaani mängivad. Kuid näiteks Joe Henderson ja Michael Brecker on kahjuks lahkunud ja nemad ei jõudnud Tallinna…

Ahmisin endasse seda Jazzkaart, mis jäi minu enda kontserdist edasi, kuna alles siis tekkis vaba aeg. Nägin kultusbändi Incognito, brasiillast Marcos Vallet ja laupäeva öösel toimunud Dalindeo kontserti. Olen endiselt brasiilia muusika paadunud fanaatik ja sellepärast mulle meeldis Marcos Valle muusika ja seaded. Dalindeo, soome ansambel, aga mängis fantastiliselt hästi numbrazil -stiilis klubimuusikat. Ning positiivse “laksu” sain bändi trummarist Jaska Lukkarisest, kes on väga noorena juba maailmaklassi trummar.

Kuidas edenevad sinu projektid Sergio Bastosega ja trioga Tafenau-Vind-Padilla?

Neid kahte koosseisu ei saa enam ammu nimetada projektideks, mõlemad ansamblid on täies elujõus ja parasjagu nii aktiivsed, kui keeruline logistika seda võimaldab(Sergio Bastos elab Brüsselis). Võiksin saladuskatte all öelda, et mõlemad ansamblid valmistavad ette uut plaadimaterjali.

Esimest korda anti sel aastal ka Elioni Jazziauhind, mille pälvis Jaak Sooäär ja ka noore jazzitalendi auhind, mille sai Erki Pärnoja. Mis Sa arvad, kas need auhinnad läksid õigetele meestele?

Olen tõesti vaimustuses firmadest ja samuti eraisikutest, kes nõustuvad oma õlga alla panema jazzmuusikale. Kohtan sellist õlatunnet pidevalt, ilma abita poleks ma saanud näiteks ühtegi plaati välja anda, tihti tellitakse esinema jne.

Kui rääkida Jaak Sooäärest, siis on eesti jazz tegelikult just tänu temale viimase 5 aasta jooksul nii-öelda hüpanud uuele tasandile. Peale selle, et ta ise on oma loomingulises kõrgperioodis, on tema “süü” ka üliedukalt toimiv Jazzliit, kes eelmisel aastal korraldas üle 100 kontserdi. See fakt pani Soome Jazzliidu nõutult kukalt kratsima, sest nemad on jõudnud sinnani 30 aastaga. Muusikaakadeemias tegutseb populaarne jazziosakond, esimesi vilju näeme sealt juba üsna pea. Elioni auhind läks 100 protsenti õigesse kohta.

Sama võib öelda ka Erki Pärnoja kohta, kel vaatamata edukale pop-ansambli karjäärile jätkus tahtmist ja eneseusku minna õppima välismaale, väga heade muusikute keskele. Olen hoomanud Erki puhul, et tal on sära silmis ja meeletu ambitsioon areneda.

Mis Sa arvad praegu Eesti jazzmuusika üldisest tasemest praegu?

Loomulikult ei küüni me oma tasemega veel kaugeltki Skandinaavia omani, sest seda imetleb isegi Ameerika. Kuid positiivne on see, et meil esimest korda ajaloos tekib nn jazzikoolkond ehk siis jazzi õppimise alustala – meil on väga andekad muusikud-õpetajad, kes välismaalt hariduse saanud ja annavad neid teadmisi edasi, ka õpetamise oskust, mis pole sugugi vähemtähtis. Nii tekibki baas, millele toetuda ja järjest paremaks saada. Ma tahaksin väga loota, et me suudame hoida oma publikut, kes minu subjektiivsel hinnangul on vähemalt 20 aastat noorem ja tänulikum kui paljudes maades Euroopas ja Skandinaavias. Hea jazz sünnib koos kuulajatega, viimased omakorda dikteerivad oma teadlikkusega taseme, muusikud ei tee enam “haltuurat”, ja nii ta läheb.

Kas on kedagi Eesti jazzmuusikutest, keda praegu eriti esile tõstaksid ja kelle tegemistel soovitaksid silma peal hoida?

Kindlasti on sellised muusikud näiteks Danel Alio, Kristjan Masurtshak, Erki Pärnoja, Virgo Sillamaa, Holger Marjamaa, Kaspar Kalluste, Merje Kägu, Mai Jõgi. Neid on tegelikult veel ja veel, ega ma kõiki teagi, Saaremaal tegutseb Tiit Paulus, sealsed noored on uskumatult informeeritud ja väga heal tasemel muusikud, samuti on oodata üllatusi Viljandist.

Kas Eestis on Sinu arvates hea „jazzikool”? Kas noortel jazziõpilastel on praegu head võimalused edasiliikumiseks ja arenemiseks?

Isiklikult pean kõige tähtsamaks “kooliks” fanatismi. Õpetaja roll piirdub suunamisega. Enesesse tuleb ahmida küsimusi, sest kui on küsimused, siis on ka vastused. Kui inimene pole muusikast huvitatud, siis ei tee temast muusikut ka maailma kõige parem õpetaja. Kunagi oli Moskva konservatooriumis selline nali (selle kooli tase on väga kõva, pidi 8 tundi päevas harjutama): jesli nje budjesh musõkantom, budjesh virtuosom! (Kui sinust ei saa muusikut, siis igal juhul saab sinust virtuoos!)

Kas oled mõelnud ka pedagoogi ameti peale? Paljud noored muusikud oleksid kindlasti rohkem kui õnnelikud, kui saaksid õpetussõnu sinult!

Olen tõesti selle peale mõelnud ja isegi proovinud. Aga praegusel eluhetkel mulle meeldib olla freelancer – lihtsalt mängida ja mõelda uusi projekte välja. Õpetamine on keeruline amet ja tõtt-öelda pole mul selleks sobivat metoodikat. Aga minu telefon on kogu aeg avatud ja hea meelega annan nõu, kui kellelgi seda vaja läheb.

Kas harjutasid oma instrumenti palju, kui olid noorem või arenesid Sa rohkem just laval?

Olin noorena väga kõva harjutaja, saksi hakkasin tõsiselt õppima alles 21-aastaselt, pärast Vene sõjaväge. Aeg tiksus minu kahjuks, pidin meeletult tööd tegema. Raskest riigi süsteemi muutusest tingituna mängisin ka paljudes erinevates tantsuorkestrites lihtsalt raha pärast. Olen selles suhtes positiivne, sest heale muusikule on vaja igasugust kogemust ja igast mängust-kontserdist tuleb võtta, mis võtta annab. Tõeliselt hõivatud olen olnud aastal 2001, mil tegin 197 esinemist. See on jäänud ka rekordiks. Samas olen jalgupidi maas ja tahaksin veel areneda – seega harjutan siiamaani paar tundi päevas, kui aeg seda lubab.

On Sul olnud iidol, kelle moodi oled hirmsasti tahtnud mängida ja kelle jälgedes käia?

Periooditi on olnud erinevaid muusikuid, keda olen kuulanud. Kõigepealt Dave Sanborn, siis Paul Desmond, siis John Coltrane, Bob Berg, Micheal Brecker. Samas pole ma kunagi tahtnud mängida kellegi moodi, see on libe tee. Vaimustun siiamaani näiteks mõnest suvalisest saksisoolost mõnes pop-loos, kui see on stiilselt mängitud. Hiljuti kirjutasin näiteks üles mõned fragmendid ühelt poola saksimängijalt, kelle üks lugu mulle kusagilt kätte juhtus, ja ma ei tea isegi ta nime. Aga huvitav muusik.

Milline aeg on olnud Sinu muusikukarjääri jooksul seni kõige olulisem?

Sellele küsimusele ma ei oska vastata. Samuti ei taha ma oma minevikust heietada, vaatamata sellele et seal on olnud päris uhkeid kordaminekuid. Mul on elus vedanud, et vanemad aitasid pille osta, et olen saanud tegelda muusikaga nii Nõukogude kui ka Eesti ajal ja sellega end ära elatada. Praeguseks hetkeks on mul palju muusikutest sõpru nii Eestis kui ka üle Euroopa, kellega koostööd teha ja olen selle üle õnnelik. Teen endaga endiselt tööd ja minu põhimõte on see – sa oled täpselt nii hea kui oli sinu viimane kontsert.

Keda pead praegu kõige inspireerivamaks muusikuks, heliloojaks maailmas?

Pat Metheny!