JK: Robert Jürjendali kirju koostöövõrgustik

03. mai 2012

 Jazzkaare viimasel päeval, 29. aprillil, andis ansambel UMA ühiskontserdi koos klavessinistide Ene Naela ja Imbi Tarumiga. Kontserdi repertuaar hõlmas nii nelja muusiku ühiseid kui kahe duo eraldi ülesastumisi. Merepaviljonis toimus ka Robert Jürjendali uue teose “Meele olud” maailmaesiettekanne.

 

Robert Jürjendaliga sai enne kontserti pikemalt vestelda JK veebireporter Marje Ingel.

Alustuseks palun räägi teose „Meele olud“ taustast ja koostööst klavessinistidega.

 

Asi algas sellest, et kirjutasin kunagi aastaid tagasi Klavessiinifestivali tellimusel ühe loo kahele klavessiinile, see oli selline esimene katsetus, mis õnnestus päris hästi. Tookord mängisid seda Ene Nael ja Kristiina Are, ning seda on ka hiljem kordi ja kordi mängitud, mis nüüdismuusika puhul on haruldus. Suur asi on juba seegi, kui teost kas või korra ette kantakse.  Mulle oli see väga hea kogemus ja andis julgust küll.

 

Nüüd siis on meil selline koosseis, klavessiiniduo Imbi Tarum ja Ene Nael, kes on mõlemad ääretult musikaalsed ja väga aktiivsed inimesed Eesti Klavessiinisõprade Tsunftist. Ja kuna UMA näol on olemas eksisteeriv duo, siis sisuliselt polegi see enam projekt, vaid topeltduo, mis on minu arust ideaalne koostöövorm. Lugu ise on kantud teatud kevadmelanhooliast, see on pildiline ja natuke unenäoline teos. Mulle meeldib, kuidas trompet ja kitarr koos elektrooniliste kõladega haakuvad klavessiinide tiheda mustriga.

 

Minu meelest on klavessiin kitarrimaailmaga üldse väga lähedane. Heli tekitamine klavessiinil loob tunde, nagu mängiks keegi pillikeeli pikkade küüntega. Ühes helis on sisemine tohutult kontsentreeritud intensiivsus ja samas hästi suur tundlikkus. Vahepeal klavessiinile kirjutamine soikus, aga nüüd viimasel ajal on see jällegi tõusuteel ja justkui uuesti avastatud maailm. Meie koostöö klavessinistidega on sujunud väga hästi.

 

Sa mainisid, et tegu pole projektiansambliga, vaid topeltduoga. Kas see topeltduo on kuidagi kestvam kui üks projekt?

 

Sellega on nii nagu paljude asjadega, et ega tegelikult kunagi ette ei tea. Aga kuna selle ühiskontserdi ettevalmistamine ja teostamine oli päris suur pingutus, siis kindlasti võiks selle spetsiaalselt tänaseks kontserdiks kirjutatud teose korralikult salvestada. Ühtlasi mulle tundub, et sellest võiks saada keskne teos minu seni veel ilmumata kammer- ja nüüdismuusika albumile. Klavessiin saaks seal kindlasti tähtsa rolli, sest mul on olemas juba üks varasem klavessiinidele kirjutatud teos „Lilled, kampsunid, informatsioon“. Need eri aegadel kirjutatud teosed on justkui üksikud hundid. Hea oleks nad ükskord kokku korjata ja plaadiks vormistada.

 

Sul siiani vist päris oma sooloplaati polegi?

 

Mõned kuud tagasi alustasin oma esimese sooloalbumi salvestamisega. Materjal on küll juba peaaegu sisse mängitud, aga palju tööd on miksimisega veel ees. Lisaks tuttavatele kõlaelementidele kuuleb plaadil ka midagi niisugust, mida ma oma senistes koosseisudes kasutanud pole. Teatud kõlaesteetiline atmosfäär tuleneb muidugi sellest, et plaati miksib minu hea sõber Arvo Urb meie ühisest ansamblist Fragile. Külalistena teevad kaasa veel Aleksei Saks ja minu lapsed Lotte ning Anti. Lotte õpib hetkel Kunstiakadeemias ja laulab sellistes ansamblites nagu Stella ja Sequoia. Anti õpib Muusikaakadeemias tšellot. Nii et inimesi oli lähedalt võtta. See vist ongi põhjendus, miks see sooloplaat end nii kaua oodata lasi. (Naerab.) Pidin ootama, kuni lapsed suureks kasvavad, enne ei saanud alustada. Ju siis olen sihuke mugav ja aeglane eestlane, kes mõtleb natuke aega, ja aastad lähevad, kümme aastat nigu niuhti.

Külalisi on plaadil tegelikult veel, aga las jäävad mõned üllatused ka.

 

UMA kontsertidel ja plaatidel on osalenud palju külalismuusikuid. Kas te olete neid ise spetsiaalselt kutsunud või on külalised teie duoga ühendust võtnud?

 

Tegelikult need on sõprade sõbrad ja tuttavate tuttavad, kõik need külalised.

Me oleme algusest peale teinud koostööd lääne muusikutega. Esimese plaadi sisuliselt produtseeris Markus Reuter, kellega mul on olnud juba koostöö projektidega This Fragile Moment ja Quartet For The End Of Time. Tema soovitusel tuli meie teisele plaadile abiks löökpillimängija Andi Pupato Nik Bärtschi Ronin’ist. Sealt omakorda tekkis koostöö inglise muusikutega, eelkõige laulja Tim Bowness’iga ansamblist No-Man. Tim’iga liitus klahvpillimängija Peter Chilvers ja nii sündis spontaanselt inglise-eesti projekt Slow Electric, mis on sisuliselt taas topeltduo. „Slow Electric“ plaadil mängis külalisena tuntud bassi- ja stick’i mängija Tony Levin, kes on jällegi Markus Reuteri hea kolleeg. Tore on selliste inimestega muusikat teha, eelkõige sellepärast, et nad on ise koostöövalmis.

 

Kas inglastega kahasse moodustatud topeltduo jätkab tegutsemist?

 

See koostöö on kogu aeg vaikselt edasi kestnud. Me käisime hiljuti Kiievis. Sügisel, oktoobri alguses tuleb üks väike progefestival Rock Cafe’s. Sinna on kutsutud ka Slow Electric, loodetavasti esineme seal koos Colin Edwiniga, kes on bassimängija Porcupine Tree’st.

Nii me edasi liigume, vaikselt, mitte kihutades. Loodetavasti meie ühistöö jätkub, sest vastuvõtt on olnud hea ja plaati on müüdud  päris hästi. Jätkuvalt on huvilisi, kellele selline kammerlik poeetilis-melanhoolne väljenduslaad istub. See eristab meid ilmselt ka tavalisemast popmuusika kõlamaailmast, kus löökpillid on enamasti kohustuslikud.

 

UMA’l on tegelikult kogu aeg rauad tules ja nüüd on lisaks olemasolevatele tekkinud täiesti uus suund, koostöö laulja Iris Ojaga. See on vaimuliku muusika projekt, mis ühendab UMA kõlakontseptsiooni ortodoksse kirikulauluga. Esimeste kontsertidega alustame juba juunis ning sügisel astume üles vaimuliku muusika festivalil Credo.

 

Pühapäeval, 29. aprillil kl 13 Merepaviljonis

 

 

 

Koosseis:

 

Robert Jürjendal – kitarr ja live-elektroonika

 

Aleksei Saks –  trompet, flüügelhorn ja live-elektroonika

 

Imbi Tarum – klavessiin

 

Ene Nael – klavessiin