JK: Romantiliselt karge rännak Põhjamaa helidemaailmas

25. aprill 2010

Lisaks temperamentsetele tangorütmidele, mis silmanähtavalt muutsid publiku elavamaks, mõjus kontserdil paeluvalt ka karge, romantiline ja nukram osa. Artikli autor Anu Baranin osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku programmis.

23. aprill oli õhtu, mis tõi taas kokku Jazzkaare sõbrad – muusikaarmastajad –, et avada selleaastane festival ning nautida Tallinna Jaani kiriku miljöös põhjamaiselt ilusat ja karget muusikat. Publikule kinkis kauni avakontserdi Villu Veski & Tiit Kalluste 5tet koos flötist Anders Hagberg’i ja löökpillimängija Francois Archanjo’ga. Esitusele tuli paremik Veski-Kalluste varem ilmunud plaadisarjast „Põhjala saarte hääled“, lisaks tangorütme koostööplaadilt Argentiina trummari Pipi Piazzollaga „Mi Tango En Buenos Aires“.

Kontserdiülevaate ja publiku arvamused toob lugejani Anu Baranin.

Kontserdi avaloona kõlanud „Linnukeeli“ juhatas publiku enesekindlalt ja ilma liigse pealetükkivuseta muusikute käidud radadele, rajamaks teed nn õige feeling’u tekkimisele. Kui avalugu veel tervet osa kontserdikülastajatest kaasa elama ei pannud, siis järgnenud „Ristitants“ mõjus kindlasti ka tagasihoidlikumale kuulajale kaasakiskuvalt, isegi kui see väljendus ainult sisemiselt või tagasihoidlikus peanoogutuses-jalatatsumises. Eks siin ole oma osa mängida juba kiriku tavapärasemast rangemas miljöös, aga järkjärguline publiku kasvamine muusikasse toimis sellegipoolest kontserdi lõpuni.

Kuigi kontserdil kõlab paar teada-tuntud traditsionaali (nt „Molde Canticle“ ja „Ristitants“), on ka autorite Veski-Kalluste loodud teosed piisavalt etteaimatavate muusikaliste lahenduste ja kõlavärvidega, pakkudes esmakordsele kuulajalegi äratundmisrõõmu, sealjuures jättes ka ruumi üllatusteks ja üllatumiseks.

Esmapilgul tundub, et lavalt publikusse voolav muusika on kargelt rahulik, puhas ja turvaline, ent sügaval helides peitub inimhinge ja meid ümbritseva looduse tukslev ärevus, soov kuhugi edasi püüelda, mis avaldub teosest teosesse kordumatult ja omanäoliselt. Kord on esiplaanil flöödimängija Anders Hagberg’i looduse hääli matkivad helikäigud, siis jällegi meisterlikult omanäolised, romantilised ja puhtakõlalised soolod; kargust lisavad akordionist Tiit Kalluste õhkõrnad trillerdused, vaheldumas rõhutatud energiliste tangorütmidega, mis lõpuks taanduvad pikkadeks väljapeetud helideks tagaplaanil.

Mainimata ei saa muidugi jätta Villu Veski suurepärast ning omanäolist saksofonikäsitlust, lisaks hingelisust, mis muusika kaudu kuulajateni jõuab; sinna juurde veel Taavo Remmelile omane enesekindel ja jõuline, ent samal ajal mahe ning toetav kontrabassi sõrmitsemine, mis teoses „Allikas“ poogna ja mehe koostöös madalahäälsel kontrabassil harjumatult kõrgete nootidega kulmineerub.

Raimonds Macats üllatab kuulajaid elektrooniliselt tekitatud kitarrihelide, meisterliku suupillimängu ja tasakaalustavate ning romantiliste soolodega klahvpillidel, kuid selle viimase lihvi tervele koosseisule annavad alati täpne ning professionaalne Tanel Ruben trummidel ja kõlapilti vürtsitav Francois Archanjo löökpillidel.

Hea on tõdeda, et lisaks temperamentsetele tangorütmidele, mis silmanähtavalt muutsid publiku elavamaks, mõjus kontserdil paeluvalt ka karge, romantiline ja nukram osa. Publikus ringi vaadanu võis näha inimesi silmad kinni muusikat nautimas. Samas, siin pole ju midagi imestada, „The Best Of NordicSounds“ kätkeb juba kord endas nii tõetruult muusikasse maalitud mälupilte, mis haaravad ka kuulaja enda embusesse, sidudes nad osaks muusikast.

Hääled publikust:

Siim Aimla, saksofonist:
Tulin kõrgete ootustega, et siis on lihtsam pettuda, aga lähen siit ära veel kõrgemate emotsioonidega, mulle väga meeldis, tõesti! Paljud inimesed räägivad, et muusikuks olemine võtab muusikaelamusest killukese ära, võib-olla kohati see niimoodi ka on, aga ma salamisi loodan, et häid kontserte oskab selle võrra rohkem nautida ka. Mina nautisin täna küll, täiesti 100%. Kalluste ja Veski kvaliteet on põhimõtteliselt teada ja isegi on teada, mis võtmes kontsert toimub. Alati on väga ilus ning põnev uute külalismuusikute kaasamine, nagu Anders Hagberg tänasel kontserdil – väga häid ja põnevaid flöödimängijaid ei kohta just iga päev!

Märt Treier, ajakirjanik:
Imetlusväärne, et inimestel on muusika tegemisest rõõmu. See paistis hästi kaugele välja – fantastiline! Mis muud kui ideaalne avapauk alanud Jazzkaarele!

Hella ja Ene, rõõmsameelsed kontserdikülastajad:
Väga vaimustatud antud kontserdist – nii tundlik ja mahe ning tekitas äärmiselt ülevaid emotsioone, kõik need kõlavärvid ja puhas muusika – Villu Veski ning Tiit Kalluste olid taas oma tuntud headuses!

Erich Krieger, laulja:
Võrratu etteaste muidugi Villu poolt eraldi – ta on alati tasemel, aga tegelikult iga pillimees laval oli täiesti omaette virtuoos. Olen jäginud tema (Villu) tööd, otsinguid, arengut ja ma usun, et tänane selline pastelne pilt – ühelt poolt Põhjamaa muusikast ja kargusest, teisalt temperamentne tango, mille peale publik ikkagi aktiveerus! Võib-olla mängib siin rolli ka kiriku miljöö, et publik ei saanud kohe oma sisemuses seda pulssi kätte ja väliselt ei juletud ka välja elada, aga see ei olnudki nii tähtis, sest ilus pilt sai loodud. Minu arvates väga kompaktne! Arvan, et need värvid elamuse kinnistamiseks on kätte antud! Tänan Villut selle kontserdi eest, super!

Artikli autor Anu Baranin osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku programmis.

Villu Veski & Tiit Kalluste 5tet feat. Anders Hagberg ja Francois Archanjo
23. aprillil kell 20.00 Tallinna Jaani kirikus

Kontserdi fotogalerii

Koosseis:
Villu Veski – saksofonid
Tiit Kalluste – akordion
Anders Hagberg – flööt, bassflööt
Raimonds Macats – klahvpillid, kromaatiline suupill
Taavo Remmel – kontrabass
Tanel Ruben – trummid
Francois Archanjo – löökpillid