JK: Romero Lubambo ei taotle muusikas keerukust

01. mai 2006

Romero Lubambo külastas Tallinna Dianne Reevesi bändi liikmena. Ester Eggertil õnnestus tunnustatud kitarristi intervjueerida.

Üks Dianne Reevesi saatnud kitarristidest, Romero Lubambo, on pärast kontserdi lõppu end liigsest pingest vabastanud. Tema panus suurepärasesse õhtusse brasiilia rütmide näol antud, maitseb 50aastane lõunaameeriklane julgelt eesti õlut ning on intervjuu nimel hea meelega valmis lähedalasuvasse hotelli läbi hilisõhtuse Tallinna ka jalgsi minema.

Hotelli koridoris toimub palju sehkendamist ja nii mõnedki korrad avaneb toa uks, kuid Lubambo ütleb neile oma malbe brasiilia aktsendiga viisakalt: „Hetkel olen hõivatud. Hiljem võin teie heaks kõike teha.“

Romero Lubambot intervjueeris Ester Eggert.

Mis on teie eesmärk muusikas?
Vastus sellele küsimus on minu muusikutee algusest palju muutunud. 1985. aastal läksin ma New Yorki ja kõik muutus. Elu modifitseerib eesmärki paremuse poole… loodetavasti. Praegu tahan ma teha täpselt seda mida teengi – reisin igale poole, kohtun inimestega, komponeerin, mängin ainult suurepäraste muusikutega, muusikutega kellel on tunded. Elan oma elu ja teen seda, mida armastan.

Kas klassikalise muusika taust on teid palju mõjutanud?
Klassikaline muusika on mind muutnud küll, sest enne õpingute alustamist mängisin täpselt nii nagu ise arvasin. Esimene asi, mis mulle koolis öeldi oli: „Me peame su käed õigesse asendisse panema.“ Ma mängisin täiesti valesti. Klassikaline muusika õpetab mugavamaid meetodeid kitarri mängimiseks, et enam ei peaks pingutama lihaseid. Kõike saab teha palju lihtsamalt. Vähemalt minu jaoks oli see nii. Lisaks õpetab klassika teooriat, noodist lugemist ja avab sinu silmad suurte meistrite loomingu mõistmiseks, annab ideid. Saab ainult kasuks tulla.

Kas te kasutate mängides ka kunagi mediaatorit?
Kasutan mediaatorit väga vähe, tänasel kontserdil mitte üldse. Sellel turneel polegi mul seda kaasas. Mediaatorit vajan, kui mängin elektrikitarri või mõnikord ka salvestades, kui taotlen teistsugust heli. Ilma selleta on mul mugavam. Parem, kui mul ei ole mediaatorit, sest arendasin selle mänguviisi just sõrmedega. Samas kui jällegi on vaja funky või popi kõla, on see asendamatu.

Palun rääkige veidi oma kitarrivarustusest. Enamik kontserte teen lihtsalt akustilise kitarriga – see on klassikaline kitarr Hispaaniast. Lisaks kasutan veidi kaja. Enamikel kontsertidel seega lihtsalt kitarr ja kaja. Sellel turneel võtsin kaasa ka kitarri süntesaatori, sest sellel on erinevad helid. Näiteks võib imiteerida orelit, vilet või viiulit. Nii saab lisada mängule värvi, aga mulle ei meeldi seda eriti tihti kasutada. Mulle meeldib kitarri naturaalne toon.

Olete te kunagi mänginud free-jazzi?
Ka sellel kontserdil mängisime free-jazzi, aga vähe. Põimisime sisse osa, kus igaüks sai vabalt ideedega lagedale tulla. Ükskord tegin show, mis oli valdavalt free-jazz koos ühe tromboonimängijaga. Tema panigi bändi kokku, et minna lavale ja teha seda, mis parajasti pähe tuleb. Tavaliselt ma free-jazzi ei mängi.

Kas free-jazzi ja bossa novat on võimalik segada? Kui mängida bossa nova biiti, ei ole muusika enam nii vaba. Ma ei tea kuidas free-jazzi defineerida. Minu jaoks on see tegevusvabadus. Aga kui juba alustada biidiga, tuleb tegevust kammitseda.

Defineerige sõna „mainstream.“
Ma arvan, et mainstream on muusika, mida inimesed kuulavad, mis on populaarsem. Aga ma ei oska asju defineerida. Ma ei ole jutlustaja tüüpi. Selle eest tean, kuidas mängida ja kuidas väljendada end läbi muusika. Mainstream on midagi üldise maitse kohast… lihtsat, tuntut. Muusika, millest inimesed aru saavad.

Kas te peate end mainstream-muusikuks?
Ilmselt küll. Üritan enda muusikalises käekirjas mitte liiga keerukaks minna. Seda eriti salvestustel. Tahan mängida brasiilia jazzi just mainstreami suunal, sest jazz võib väga keerukas olla ja sellisel juhul inimesed ei mõista. Teen sellist muusikat, millest saab aru tavaline inimene. Mulle meeldib mainstream selles mõttes, et siis saavad inimesed aru, mida ma teen.

Kas show publiku lõbustamiseks on iga korraliku kontserdi kohustuslik osa?
Ei, ei pruugi olla. Kontserti saab teha ka ilma rääkimata – inimesed lihtsalt kuulavad ja aplodeerivad. Aga ma arvan, et kui suudad panna publiku laulma ja showst osa võtma, tunnevad nad end palju rohkem muusika sees, esinejale lähemal. Kui rahvas juba lähedal on muutub see ka lavalolija jaoks huvitavaks.
Mõelda vaid, et 2000-3000 inimest laulavad sinuga kaasa. Siis muutume me kõik ühtseks tervikuks. See on s-u-u-r-e-p-ä-r-a-n-e tunne. Aga paljudel instrumentaalkontsertidel ei saa nii teha. Me püüame alati rahvaga ühendust saada ja see on väga oluline. Tehnoloogiaajastul on kasulik vahel ka inimestele silma vaadata ja neid puudutada.

Olete te kunagi koos mänginud mõned päevad tagasi Tallinna külastanud Vinicius Cantuariaga?
Oo jaa… ta on mu sõber. Me pole küll kunagi ühtegi kontserti andnud, aga salvestustel oleme palju kordi koostööd teinud. New Yorgis oli meil tavaks koos stuudios käia, kaks kitarri. Tema looming meeldib mulle ja temale meeldib minu looming. Viniciust on alati väga tore kohata ja mul on nii kahju, et teda siin ei näinud.

Mis projektid teil veel käsil on? Juunis salvestan uue CD, kus peal on ainult soolokitarr. Tähendab on mitu kitarrikihti – 2, 3, 4 igas loos ja kõik mängin mina ükshaaval sisse. Plaadil saavad olema tundlikumad, romantilisemad laulud. Midagi sellist pole ma enne teinud.