Kontserdikaja: JK: Roy Ayers gruuvis koos Tallinnaga

27. aprill 2008

Hääl publikust: “Juba mitmendat päeva olen Jazzkaarel ja iga päev mõtlen, et enam paremaks minna ei saa, aga iga päev läheb paremaks!”
Helene Urva toob muljed teieni.

Rock Cafe tihkelt rahvast täis saal võõrustas nn acid jazz’i ristiisa Roy Ayers’i ja tema suurepärast bändi 25. aprilli hilisõhtul. Rahvas tõmmati kaasa ja hoolimata igavesest temperamendi defitsiidist suutis eestimaine publik käed peast kõrgemale tõsta, kaasa laulda ja Royle naeru näkku tuua. Värvikat muusikalist seltskonda USA’st soojendas Sofia Rubina koos D’Orange’iga – temperamente Sofia tegi head tööd, nii et meelolu oli peaesineja lavale jõudmiseks juba piisavalt ülev, et hoogsalt kaasa elada.

Publikult kogus muljeid Helene Urva.

Heleriin (27), meediaplaneerimine: „Väga hea oli, õudselt hea kvaliteet! Parem kui lootsin, ei teadnud midagi head oodata. Pole lihtsalt ammu midagi nii head kuulnud. Viimased korrad olen Eesti kontsertidel käinud, alati helitehnika veab alt ja üldse pole lavalist esitlust…“

Ene (27), catering’i alalt: „Bändi koostöö oli väga vapustav. Oli näha, et nad hullult naudivad seda, mida teevad! Väga hea! Juba mitmendat päeva olen Jazzkaarel ja iga päev mõtlen, et enam paremaks minna ei saa, aga iga päev läheb paremaks.“

Imbi ja Margus: „Üle ootuste hea. Lahedaid muusikalisi tundeid tekitas. Jee! Jee-jee-jee… Mul on plaadi peal päris palju tema muusikat, nii et olen varem kuulnud piisavalt, aga väga okei kontsert!“

Ahto (32), toimetaja: „Ma käisin kümme aastat tagasi Roy Ayersi kontserdil Helsingis, seal oli poole vähem rahvast ja pooled olid eestlased. Aga natuke parem kontsert oli, Roy Ayers oli kümme aastat noorem. Aga väga lahe! Ma ei kahetse, et ma tulin siia, see oli selline nostalgia. Hästi hea rahulik oli vaadata – ma teadsin ju mis ta teeb. See oli positiivne, et rahvast oli täis ruum, see mõjus talle väga hästi. Nad tõmbasid juba esimese looga nii kõvasti käima, et see oli väga kõva ja nad hoidsidki pedaali põhjas. Väga lahe! Ma kartsin, et on nagu Helsingis oli – kontsert väga hea, aga ruumi liiga palju (rahvast vähe).“

Ülle (26), kinnisvara: “Mulle meeldis see, et nad olid hästi siirad, minu meelest nägid nad välja nagu automehaanikud. Eriti see klahvpillimängija. Hästi vahva! Ma üldse ei teadnud, mis mind ees ootab, tulin absoluutselt valge lehena. Ootusi ei olnud ja väga hea, et ei olnud, kuigi nad ei oleks petta ka saanud lootusi, ma arvan. Väga hea tunne oli.“

Kristi, õpetaja: „Pole paha! Vanadel meestel selline power sees, et teeb noortele silmad ette. Ma arvan, et see on rohkem, kui ma ootasin. Kes ei tulnud, jäi heast asjast ilma.“

Marja (23), Ireene (35) ja Anne (23) sisearhitektuuri üliõpilased: „Väga vinge! Ma arvan, et homseks olen toibunud. Häid kontserte on ikka olnud, aga see oli ka väga hea. Suhtlesid publikuga väga hästi. Nii toredad vanaisad! Me valisime endale vanaisad välja. Trummari ühekäemäng oli vägev!“

Liina (24), disaini vallast: „Minule ikka väga meeldis. Ma olen varem ka kuulanud Roy Ayers’i ja sellist klubimuusikat. Mulle osad lood olid tuttavad „Everybody loves the sunshine“ ja sellised. Ma ikka väga kaifisin. Ta oli nii vinge mängija, nagu mingi maag seal ees. Neil on nagu teine temperament ja nad on kuskilt USA’st. Mul tuleb võrdlus eelmise aasta Incognito kontserdiga, et see oli selles suhtes parem, et rahvas elas rohkem kaasa. Praegu inimesed vajusid veidi lõpus ära, mina seal hullult vehkisin, sest ma tahtsin, et tekiks rahva ja nende koosmõju, aga seda niiväga ei tekkinud. Kui rahvas oleks aktiivsem olnud, siis nad oleks võib-olla rohkem lugusid teinud. Kahjuks eestlastel ei ole ikka seda temperamenti. Nad muidugi kütsid nii vingelt. Minu meelest kõige vingem oli see „Night in Tunesia,“ kõige jazzilikum lugu, kus bassimängija tegi šõud ja nad kõik said näidata oma oskusi.
Soojendusmuusikud olid tublid. Mulle meeldis, et Sofia laulis seda tuntud hous’i lugu „I love to love,“ et ta võttis julguse kokku ja tegi selle ära. Ma ei ole siiani kuulnud, et keegi seda Eestis oleks laulnud.“