Kontserdikaja: JK: Rütmid viisid Indiasse

23. aprill 2007

“Väga lõdvestav muusika – sa justkui lahkud tegelikkusest, lihtsalt lendad ringi ja elad oma unistustemaailmas…” Publiku hinnangut uuris Helene Urva.

Brian Melvini (löökpillid) ja Mart Soo (elektrikitarr) duo kujundas 21. aprillil muusika- ja teatrimuuseumis meditatiivse meeleolu.

Vahetult enne kontserti muuseumi eksponaate uurides hüüatas Melvin vilepillide vitriini ees:”Hei, see on ju suurepärane! Kujuta ette, et see oleks su ainuke pill ja sa oleksid tema mängimises meister?!” Säärane siiras uudishimu ja austus traditsioonilise kõlapildi vastu kumas läbi ka india muusikast inspireeritud kavast.

Väikeses kammersaalis, kuhu oli kogunenud päris palju inimesi, säilis algusest lõpuni intiimne meeleolu ja vahetu suhe esinejate ja publiku vahel. Viimase loo pühendas põrandal mediteerivas olekus eksootilisi trumme sõrmitsev Melvin kõigile maailmas toimuvatele hulludele asjadele, eriti neile, mis toimuvad ta kodumaal USA-s ja võrdõiguslikkusele.

Kuulajate kommentaarid toob teieni Helene Urva.

Anna (18), õpilane: „Väga idamaine, me kõik istusime siin ja selline aura oli, nagu me mediteeriks, mõned panid isegi silmad kinni. Tegelikult väga rasked palad olid ja see, kuidas Brian Melvin tunnetas oma sõrmedega, see oli väga vapustav ja mõnus ning seda energiat oli saalis tunda. Täiesti teistsugune.”

Edel, noorsootöötaja ja Thurgunn Norrast:”See oli minu jaoks väga rahustav ja pani mind mõtlema rahvamuusikast, joogast, meditatsioonist, kuid samal ajal oli see muusika täis üllatusi, mis tõid mind taas ärkvele. Mulle tundus, et neil (Melvin ja Soo) oli meile midagi öelda. Viimane lugu pani mind mõtlema sellele, mis toimub USA-s, ja võrdõiguslikkusele, samal ajal oli see muusika minu jaoks endiselt rahustav. Segu paljudest erinevatest asjadest.”

Vladimir, soojusinsener ja asjaarmastaja muusik: „Huvitav oli kuulata. Natuke india muusika jäljendamist, Soo tegi kitarriga sitari häält, kasutas kitarri igasuguseid blokke ja mis seal on… Muidugi see oli huvitav, kui palju muusikat saab kahe niisuguse väikese trummitaolise instrumendi pealt välja võtta. Väga palju väga täpset koostööd oli, millel oli omaette efekt.

Siin oli otsitud väga palju värve kitarri peal – kasutati võimalust, et mängiti midagi sisse ja siis jäeti see blokki ja saatefoonina tööle, siis hakati selle peale improviseerima. Hea oli kuulata. Kammerlik muusika. Suures saalis oleks seda olnud natuke paha kuulata. Aga siin kohapeal oli igasugune pisiheli kuulda. See oli nagu india muusika – sellesse tulebki hoopis teistmoodi suhtuda ja teda teisiti vastu võtta.
Ma ühel india muusika kontserdil kuulsin, et enne india muusika kuulamist tuleks natuke mediteerida. Kui sa seda niisama kuskilt kõrvalt kuulad, siis sa ei lähe muusikaga kaasa ega suuda seda endasse võtta.”

Ilze Cukure, Ljepaja kultuuriametist, Liepaja Jazzi korraldaja:„Väga muljetavaldav oli kuulda sellist muusikat mängituna muuseumis ja näha, et väga paljud tulevad teda siia kuulama. See oli tõesti imepärane. Ma kuulsin neid (Melvin ja Soo) täna esimest korda. Väga lõdvestav muusika – sa justkui lahkud tegelikkusest, lihtsalt lendad ringi ja elad oma unistustemaailmas.”

Külli, meediavallast, ja Kersti, kunstivallast: „Täna pole kõige parem päev, madalrõhkkond on ja lihtsalt ei ole sädet, asi ei olnud kontserdis. Melvinit varem polnud kuulnud. Mingi seos tekkis 80-ndate elektroonilise muusikaga, aga polnud üldsegi paha, lasi mõtetel omasoodu minna.”