JK: Ryo Kawasaki tunneb end Eestis hästi

28. aprill 2007

Tal on Manhattani suurimas plaadipoes omanimeline riiul. Ta on jaapanlane, kes elab põhimõtteliselt seal, kus juhtub midagi muusikaliselt põnevat ja kust ta alati üles leitakse. Ta elab Eestis. Vestluse Ryo Kawasakiga toob teieni Ivo Heinloo.

Tal on Manhattani suurimas plaadipoes omanimeline riiul. Et lugeda üles absoluutseid džässitippe, kellega ta on koostööd teinud, läheb vaja vähemalt kahe käe sõrmi. Ta on öelnud oma sõna sekka 20. sajandi viimase veerandi maailma džässi arengusse ning juba praegu räägitakse temast kui legendist.

Kõlab nagu mõne Jazzkaare peaesineja tutvustus? Aga hoopiski mitte. See mees elab juba pikemat aega Eestis, tema nimi on Ryo Kawasaki ning ta on ligi poole oma elust džässi Mekas Ameerika Ühendriikides tegutsenud jaapani kitarrist. Asjaolu, et ta esineb Jazzkaarel 2007 koos bändiga Art of Trio, andis hea ettekäände pisut pikemaks vestluseks selle põneva džässiisiksusega.

Ryo Kawasaki jätab tõelise liikuva džässientsüklopeedia mulje, kel varnast võtta igat sorti huvitavaid lugusid elust Ameerikas ja kohtumistest teiste muusikaajalukku jäädvustunud pillimängijatega. Samavõrra meenutab tänavu oma kuuekümnendat juubelit tähistav jaapanlane leiutajat, kes võib rääkida tunde vaimustunult tehnika arengust ja elektroonilistest lahendustest. Eestis elamine on Kawasaki jaoks rikastav, sest ta tahab alati olla seal, kus juhtub midagi muusikaliselt põnevat.

Ryo Kawasakiga vestleb Ivo Heinloo.

Te olete füüsikaharidusega muusik. Kas Te oleksite füüsikuna samal moel läbi löönud?

Minu jaoks pole vahet, kas olla füüsik või muusik. Teadus ja muusika tegelevad sama asja otsimisega, aga erinevate nurkade alt. Mõlemad eeldavad intuitsiooni.

Kas Teie jaoks tähendas 1973. aastal USA-sse minek suurt muutust?

Mul oli tohutult õnne, sest paar päeva pärast seda, kui ma Ameerikasse saabusin, oli mul juba esimene esinemine. Sama lugu oli muide ka Eestiga.

Te saite Ühendriikides üsna kiiresti tuttavaks paljude džässi suurkujudega…

Ma jõudsin USA-sse mingis mõttes viimasel hetkel, jazz-rock’i arengu kõrgajal. Jimi Hendrix, kes fusion-liikumisele aluse pani, oli just siit ilmast lahkunud, ent tema energia ning vaim olid endiselt kohal.

Eriliselt on meelde jäänud koostöö trummar Elvin Jonesi ja bassist Jimmy Garrisoniga, kes mõlemad olid varem mänginud John Coltrane’i kvarteti rütmisektsioonis. Mäletan, et algul pidi meil tegu olema samuti kvartetiga, ent saksofonisti ei õnnestunud hankida. Garrisoni kutsus Jones bändi ühe teise bassisti asendajaks.

Eraldi võiks nimetada veel Gil Evansit, kes oli mingil hetkel Miles Davisega seotud. Väga õpetlik oli jälgida, kuidas sellised inimesed muusikast aru said ja kuidas nad seda kuulasid. Loomisprotsess pakub mulle alati kõrvaltvaatlejana huvi.

Jaapanis kohtusite ka populaarse kitarristi ja laulja George Bensoniga.

Jah, me saime üsna lähedasteks sõpradeks. USA-s kutsus ta mind tihti oma koosseisudesse. Algul polnud ta veel kuigi kuulus. Ükskord esinesime ühes New Yorgi klubis ning kuulajaid praktiliselt polnud. Benson ütles mulle, et aitab jamast, ta tahaks mängida hoopis Las Vegases. Aastaid hiljem saigi ta seal mängida, kui oli ka lauljana tuntuks saanud.

Kuidas te oma huvi elektroonika vastu seletate?

Tõepoolest, kui mõtlema hakata, siis on minu heliinsenerikarjäär olnud pikem kui muusikuna. Võib öelda, et muusika on mu jaoks võimalus elektroonilisi lahendusi praktikas järele proovida. Olen meisterdanud võimendeid, magnetofone, ka ühe kitarrsüntesaatori, mis kaalus 50 kg. Tänapäeval ajab sama asja ära väike läpakas.

Praegusel ajal võib igaüks treida valmis ühe CD, vanasti oskasid plaaditegemise kunsti vaid vähesed. Muusik pidi pöörduma inimese poole, kes oli selleks spetsialiseerunud. Mul on tunne, et kuna tänapäeval on see valdkond muutunud tavakasutajale lihtsamaks, siis plaate toodetakse rohkem kui neid tegelikult ostetakse ja kuulatakse. Ma võin teile, ütleme, kinkida oma värske CD ja see on nagu visiitkaart – sellel ei ole iseenesest vähimatki väärtust.

Kas te eelistate mängimist akustilisel või elektrikitarril?

Tulin just tagasi Jaapani tuurilt koos bassist Yoshio Suzukiga, kus mängisin akustilist kitarri ja see õnnestus suurepäraselt. Tavaolukorras on aga elektrikitarri mängida parem, akustiline peaks sel juhul olema kindlasti mikrofoniga varustatud ja heli väga hea. Tegelikult ei ole vahet, kumba pilli mängida. Peaasi, et saund on hea.

Mida Eestis töötamine teile on andnud?

Pärast 30-aastast elu Ühendriikides tundus mulle, et seal ei ole enam kuhugi edasi liikuda, et kõik on tehtud ja nüüd puhatakse loorberitel. Praegu on moes hip-hop. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, mõned hiphop-muusikud on isegi mu muusikat kasutanud (Puff Daddy-I.H.). Aga see ei ole minu muusika.

Siin tundub, et asjad on alles arenemisjärgus ja tipp ei ole veel käes. Ma ei tea veel, kuhu džäss Eestis liigub, aga midagi on toimumas ja huvitav on olla selle tunnistajaks. Igatahes tunnen ma end siin mugavalt.

Leiate siin endale piisavalt tegevust?

Tuleb tunnistada, et ma ei ole enam töö järele niivõrd näljane kui varem. Praegu on nii, et kui keegi tahab minuga koostööd teha, siis nad leiavad mu ka siit Eestist üles. Õige muusik peab harjutama kordades rohkem kui esinema. Eestis on mul küllaga aega harjutamiseks ja valmistumiseks, sest kontserdigraafik ei ole nii tihe.

Konkreetsemalt Jazzkaare kontserdi juurde tulles – kas võib öelda, et Art of Trio projekt nagu paljud head asjad sai alguse juhusest?

Jah, Pori Jazzil hakkasime koos Toivo Undi ja Brian Melviniga jämmima ja nii see projekt sündiski. Meie edu võti seisneb minu arvates selles, et me oleme kõik umbkaudu samast põlvkonnast, aga tuleme erinevatest kultuuridest. Me ei kritiseeri kunagi üksteist. Kui tuleb mõni hea idee, siis arutame seda koos ja arendame edasi. Meil ei ole ka vaja üksteist õpetada, selleks oleme me liiga kogenud muusikud.

Art of Trio idee sai alguse ühest minu ja Briani vahelisest vestlusest. Tänavuseks Jazzkaareks tahtsime leida mingit ühist kontseptsiooni, tuuma, millele keskenduda. Ja tulime mõttele, et võiks panna kava kokku USA pianisti Keith Jarretti muusikast. Jarrett meeldib meile heliloojana väga ning teda natuke teistmoodi interpreteerida on suur väljakutse.

Kuidas Keith Jarrett kitarritrio formaadis kõlab? Kas seda on üldse võimalik kirjeldada?

Ütleme nii – üks 19. sajandi Hispaania pillimees Andres Segovia esitas Bachi muusikat kitarril, ometi ei mänginud Bach ise kunagi kitarri. Sama lugu on Jarrettiga, tema klaverile kirjutatud muusikat kitarril tõlgendada on lihtsalt köitev ja teistmoodi.