JK: Saatusemuusika pälvis ovatsioone

25. aprill 2009

Valdavalt minoorse ning lihtsa meloodiaga lugude taga oli tunda ranget traditsiooni, mida lauljatar üsna ausalt publikule vahendada oskas. Kontserti vahendab Mari Hiiemäe.

23. aprillil kell 21.00 sai Vene Kultuurikeskuse suures saalis kuulda fadokuningannat Ana Mourat. Publik kuulas Ana Moura lugusid hiirvaiksena ning plaksutas seda innukamalt nende vahel. Laulis kaasa, kui paluti, ning elas fadomuusikasse igati sisse.

Esmalt tundus Ana Moura minu jaoks üllatavalt noor oma fadopühendumuse kohta. Kuigi fado on küll sisuliselt tarbemuusika, mida võivad kõik laulda, ootasin millegipärast ometi lavale saatusest märksa räsitumat vanemat daami. Iseenesest ei olnud see kindlasti pettumus, et lavale ilmus hoopis noor neiu kaunis õhtukleidis, kuid mõne laulu jagu kulus mul esmalt aega, enne kui veendumus tekkis, et tegemist on tõesti eheda fadolauljaga.

Ülevaate teeb Mari Hiiemäe.

Õnnelik oli see osa publikust, kellel fadotraditsiooniga või vähemasti Portugali riigiga varasemalt pistmist oli olnud. Mõni õnneseen sai ilmselt isegi laulusõnadest aru. Kontserdi jooksul jõudsin kibedasti kahetseda, et mul endal varasemast pagasist mõnd ehtsat fado-maja kogemust võtta ei olnud. Küllap sellisel juhul oleks kogu emotsioon hoopis uhkemas valguses paistnud. Publik läks esinejaga kaasa niigi väga soojalt, isiklik suhe oleks seda aga ehk veelgi elavdanud.

Vähemasti üks vanem mees oli saalis selline, kellele noor Moura ilmselt varasemast kohtumisest südamesse oli jäänud. Ette hoiatamata astus publiku seast tulnud mees keset laulu lavale, kauples Mouralt välja autogrammi ning lahkus seejärel võidukalt saalist.

Ana Moura laul oli väga naturaalne ning väheste artistipoolsete ilustusteta. Jazzist oli asi kaugel, pigem oli see ehe ja emotsionaalne maailmamuusikakontsert, mida on hariv kuulata oma silmaringi laiendamise huvides. Valdavalt minoorse ning lihtsa meloodiaga lugude taga oli tunda ranget traditsiooni, mida lauljatar üsna ausalt publikule vahendada oskas.

Hinge katkirebimist ning traagikat oli lauludes kõvasti, vahelduseks kõlas aga ka tempokamaid ning rõõmsama olemusega palasid. Eks fadot nimetatakse saatusemuusikaks arvestusega, et saatus ei pea olema tingimata karm. Saatebändi kiidaksin eraldi. Kolme näppepilli – portugali kitarr, bass ning akustiline kitarr – koostöös sündis imeilus helikeel, mis oli nauditav nii saatena, kui ka eraldiseisva meloodiaüksusena.

Ana Moura fadoansambel
Vene kultuurikeskuses, 23. aprill. 2009

Bändi koosseis:
Ana Moura – laul
José Manuel Neto – portugali kitarr
José Elmiro Nunes – akustiline kitarr
Daniel Pinto – bass