JK: Sergei Pedersen kunstigaleriis – idee ületas teostust

25. aprill 2010

Sergei Pedersen on ilmselgelt parem pianist kui laulja, leiab Ivo Heinloo kontserdiülevaates.

Klaver on Jazzkaare avapäevadel olnud instrumentidest erilise tähelepanu all. Laupäev nimetati koguni klaveripäevaks, ent pianiste jagus ka pühapäeva. Nende hulgas Sergei Pedersen tunniajase kontserdiga Disaini-ja Arhitektuurigaleriis, millesse mahtus hulgaliselt Great American Songbook’i armastatud standardeid.

Idee oli hea, teostus võinuks parem olla, arvab Ivo Heinloo. Kindlasti polnud tegu lati alt läbi jooksuga, ent latt näis ületamisel siiski tugevalt kõikuvat.

Sergei Pedersen on ilmselgelt parem pianist kui laulja – Tallinnas, kus paikasid elava džässi kuulamiseks on teadupärast palju, võib teda tihti siin-seal mängimas kohata. Tema vokaalne panus ei olnud päriselt sädeleva sõrmejooksu vääriline. Kontserdi arenedes paranes üldmulje siiski tunduvalt ja “Georgia on my mind” esitamisel näitas Pedersen üles ilmekat bluusitunnetust, kuigi kõrvus kõlas mul paralleelselt mitte väga ammu kuuldud Ted Cursoni variant sellest.

Pederseni tämber minu isiklike lemmikute seas ei ole, ent tema laulmismaneerile iseloomulik kähin tõstab ta kindlasti paljude teiste meie meeshäälte seast esile. Galerii akustika ei kannatanud muidugi mingit kriitikat ning suurema koosseisu puhul oleks see ehk veelgi keerulisemaks probleemiks osutunud, kuid võib-olla tulenes mu esialgne karm hinnang ka kontrastist hommikul KUMUs Gershwini-kontserdil saadud värvikate akustiliste elamustega.

Džässistandardid (“Blue Moon”, “Have You Met Miss Jones?” jne) järgnesid üksteisele ilma pianisti kommentaarideta – mitte, et neid ilmtingimata vaja olnuks, ent mõnedes kohtades oleks sujuvale üleminekule kasuks tulnud siin-seal mõni siduv sõna pillata. Tegu ei olnud kontsertpianistiliku lavalise seisanguga, nagu ilmekalt nähti Leszek Moždžeri puhul, kuid galerii atmosfäär – kõigi kuulajate pilgud ootusärevalt artistile naelutatud – oli kaugel ka hubasest jämmiõhustikust, kus Pederseni talent ehk selgemini avalduks. Pidama jäädi kuhugi poolele teele, mistõttu lubatagu kasutada rahvalikku väljendit: “ei liha ega kala”.

Kuid mõte iseenesest oli ju tore. Tasuta kontsertide päev on hädavajalik selleks, et viia džäss laiemasse ringi, sest paljude pühapäevaste kontsertide külastajate jaoks on need kontserdid tõenäoliselt üheks vähestest, kui mitte ainsaks kokkupuuteks festivaliga. Teisalt avab selline formaat enneolematuid võimalusi pidada kontserte kohtades, kus harilikult pakutakse ilu rohkem silmale kui kõrvale.

Vaata fotogaleriid