JK: Shin World improviseeris häälel

29. aprill 2006

Gruusia päritolu ansambli The Shin kontsert reedel Salme Kultuurikeskuses mõjus juba hoopis paremini, kui bändi etteaste päev varem Cafe Amigos.

Kel soov aimu saada Gruusia rahvamuusikast, see oleks pidanud 28. aprillil külastama Salme Kultuurikeskust, kus andis kontserti ansambel The Shin. Grusiinid Zaza Miminoshvilli (kitarr, panduri), Zurab Gagnidze (basskitarr), Mamuka Gaganidze (löökpillid) ja Maroko muusik Samir Esshabi (löökpillid) mängisid muusikat, mis Grusiinidele kindlasti tuttav ja millele lisatud tunnused maailma eri paigust ja stiilidest.

Kontserdi ülevaate pani kirja Rivo Randver.

Eelmisel õhtul esines sama ansambel ööklubis Cafe Amigo, kus kontsert kandis nime The Shin Funky. Salme Kuluurikeskuses oli kontsert nimetatud The Shin World. Eksivad need, kes kahte kontserti identseteks peavad. Cafe Amigos jäi õhku suur segadus, kus ilmselt ei ansambel ega publik eriti sotti ei saanud, mis täpsemalt toimub. Cafe Amigo ei olnud The Shin`i kontserdi jaoks sobiv paik ja kontserdi ülesehitus ei olnud loogiline. Kes läks kuulama Gruusia muusikat, sel viskas ilmselt vahepeal üle, kuna ansambel esines kolmes osas ja osade vahepeal mängisid diskorid muusikat, mis täiesti süüdimatult Grusiinidele stiililiselt vastu mängis ja kontrast oli lihtsalt liiga tugev, et seda taluda.

Salme Kultuurikeskuses kõlas The Shin hoopis vägevamalt ja nauditavamalt. Bänd säras omapära ja huumoriga, kõlas tänapäevaselt, kuid domineeris rahvamuusikale omane energia ja tantsulisus. Mõjutused jazzmuusikast muutsid muusikat mitmekesisemaks ja värvikamaks, kuid rohkem andis tooni siiski folkmuusika.

Kuigi nende plaati kuulates ja Peeter Volkonski sulest ilmunud väga lahedat artiklit lugedes olid ootused kontserdi eel natuke kõrgemad, jättis The Shin positiivse mulje. Paelus nende huumor, vaimukus ja hea kõla.

Enamuste meloodiate autor ja tunnustatud kitarrist Zaza Miminoshvilli mängis ka antiiksel ja vähemalt Eestis harvanähtaval panduril. See tõi rahvamuusika kõla veelgi kõrvale lähemale. Perkussioonidel mängis lisaks Mamuka Gaganidzele ka Marokolane Samir Esshabi, kes ansambli põhikoosseisu ei kuulu ja kes tegi kaasa külalisena. Tema mäng oli küll vaimukas ja virtuoosne, aga sageli kippus mees oma käikudega jooksma ja mäng ei olnud nii konkreetne. Tema pikale soolole reageeris publik aga vaimustusega ja bänd muheles heakskiitvalt.

Olulisel kohal oli mitmehäälne laul, improviseeriti palju oma häälel ja tehti seda enamasti kollektiivselt. Sõnumit tekstis vast nii palju ei olnudki, igatahes otsida seda ei olnud eriti mõtet, lauldi ju võõras keeles ja ilmselt oli enamus teksti ka rahvamuusikale omaselt napisõnaline. Enamus oli siiski silpidel ja häälikutel improviseerimine.

Heale kontserdile omaselt esitati ka lisalugu ja The Shin lahkus lavalaudadelt tugeva aplausi saatel.